Madrid a tope.

La frontera.

Piir.

Un cafetín.

La Bisvita on selle baari nimi, mis asub mu uksest umbes viiekümne sammu kaugusel ja kus ma igapäevaselt oma café con leche võtan. Ettekandjaks on noor naine, kes teab kõikide oma klientide nimesid, sest iga päev käivad seal ühed ja samad inimesed – enamasti soliidses eas mehed, kes olenemata kellaajast oma veini või cortot koos tapastega naudivad. Nad istuvad baarileti taga, vahel loevad ajalehte, vahel vaatavad baarinurgas asuvat telekat, vahel ajavad ettekandjaga juttu, aga nad on alati üksi. Viimased viis kuud olen mina igapäevaselt nende vahele istunud ja ilma midagi ütlemata ilmub minu ette café con leche koos ühe churríniga. "Un cafetín, mi niña?" küsis ta mult varem, kuid nüüdseks piisab sellest, et ma baari sisenen ja juba hakkab masin undama. Esimene kord, kui ta seda tegi, ei suutnud ma naeratust tagasi hoida – nüüdseks on sellest kohvipausist saanud mu päeva parim osa. Miks? Ma ei tea. Võib-olla sellepärast, et on hea tunne, kui keegi täielikult võõras tunnustab mu eksistentsi. Või on minust lihtsalt kohvisõltlane saanud. Viimane variant on üsna tõenäoline. 

Talv Hispaanias.

Iga paari nädala tagant hiilib talv kauguses paistvatelt valgetelt mäetippudelt mõneks päevaks Leóni. Brasiillased teevad siis lumeingleid ja mängivad lumesõda, põhja-eurooplased satuvad mingisse nostalgilisse kookonisse, mille lahutamatuteks osadeks on teetass käes ja villased sokid jalas. Hispaanlased on nende kahe äärmuse vahel, kuid enamasti siiski brasiillaste poolel, hõisates iga langeva lumehelbe peale "¡Nieve!" – isegi siis, kui see lumehelves juba enne maapinnale jõudmist ära sulab. Samas on aga nendel talvepäevadel ainsaks jututeemaks "¡Qué frío!", mida hõigatakse isegi kaugelt üle tee oma naabrile, kelle salli sisse mähitud peast paistavad ainult silmad välja. 

Mina eelistan neid päev, mil õhus on värske kevadine lõhn ja minu õnneks on need siiani olnud ülekaalus. Talv Hispaanias on leebe, kuid sellegipoolest otsin ma lumehelbeid nähes esimese asjana üles oma teetassi ja villased sokid  ning vajun vaiksesse talvekookonisse. ¡Qué frío!

Xurgagailua*

     Puhtfüüsilistel kaalutlustel jäi Canon Bilbao rongist maha. Pole kaamerat, on ainult silmad ja märkmik ning kolm pastakat, millest kaks on tühjaks saanud. Ilma Canonita on imelik, aga õnneks (mitte mu pidevalt märgadele jalgadele) on ilm siin nii halb, et häid fotosid poleks nagunii saanud. Niisiis kirjutan.

   Bilbao paneb mind ennast väiksena tundma ja minu kehvasti lõhnav hotellituba ning Gehry Guggenheimi-labürint moodustavad üsna kontrastse paari. Guggenheimi muuseum on suur urn. "Muuseum kui urn" väljendit kasutas üleüdiselt muuseumite kohta baski kunstnik Pello Irazu, kelle töödega tutvusin ma esimest korda Burgose kaasaegse kunsti keskuses (CAB) ning kelle teos "Life Forms 304" on tehtud spetsiaalselt Guggenheimi urni jaoks. Kunstnik, kes ütleb, et muuseum on kõige ebaloomulikum asukoht kunsti jaoks, loob kunsti spetsiaalselt asukoha jaoks. Tundub vastuoluline, aga samas kerkib küsimus, et kuhu siis veel? 

     Kuigi Frank Gehry looklevad jooned, Richard Serra rauast keerdkäigud, 1960. aastate Ameerika hedonism ja sketchy audiogiid ajasid südame natuke pahaks, on muuseumi kollektsioon tegelikult väga huvitav. Näiteks kolumbia kunstniku Doris Salcedo skulptuurid, mis tegelevad unustamise ja mäletamisega ning oma minimalismi ja vaikimisega tekitavad erilise pinge. Vaikimine ja vaikus on kordi võimsamad kui ükskõik milline heli – seda tõdesin ma ka paar päeva tagasi nähes Leóni MUSAC-is Basilio Martín Patino 15-M sündmusi jäädvustavat dokumentaali "Libre te quiero", mille üks võimsamaid hetki oli see, kui kõik Madridi peaväljakule kogunenud streikijad minutiks vaikisid. Sama efekt, mis on lausa õõvastust tekitaval Semana Santa vaikival protsessioonil. 

      Peale Guggenheimi on Bilbaos aga ka Museo de Bellas Artes, milles homseni avatud ilmselt kõige kuulsama kolumbia kunstniku Fernando Botero korpulentsete ja kõõrdsilmsete tegelaste paraad. Ei pääse isegi mitte Arnolfini abielupaar ega Kristus. Peale Botero leidsin ma eest väga põhjaliku väljapaneku Piranesi oforte, muu hulgas ka tema imágenes fantásticas de cárceles. Kunstiteoste ajajoonel jooksin ma kõigepealt barokisaalidesse, et kohtuda oma vanade tuttavate Ribalta, Murillo ja Zurbarániga. Ja kuigi ma seda ei oodanud, leidsin eest ühe visuaalse üllatuse – Zurbaráni "La Santa Faz". Maal, mis profesora Dolorese miljonite slaidide hulgast üllataval kombel puudus. Baroki juurest lahkudes ootasin ma pikisilmi Sorollat, kelle 20 teost alles hiljuti muuseumile kingiti ning millest nad mõned ka välja olid pannud. Kes ei tea, siis Joaquín Sorolla on 20. sajandi alguses tegutsenud Valenciast pärit maalikunstnik, kelle impressionistlikud maalid on täis Vahemerd ja valgust. Bilbao ekspositsioon koosneb aga teostest, mis Sorolla maalis Baskimaal viibides – teine valgus, teised värvid, siidrijoojad ja kõrtsid. Tegelikult tahaks ma rohkem Sorollat näha. Enne Bilbaod nägin vaid ühte tööd Sevillas ning kahtlustan, et enamus Sorolla teostest asub ilmselt Valencias. Museo de Bellas Artes'i rosmariinilõhnalistes saalides asendasid hispaania impressionistide teoseid peagi 20. sajandi rahvusvahelised klassikud. Igal muuseumil on oma Picasso, minul oli nälg ja keskendumisvõime kadumine.

      Pikk heietus, aga rong tagasi läheb alles seitsme tunni pärast, on öö ja sajab vihma. Kõik mu sokid kuivavad radikal, mis tegelikult vist ei tööta. Minu isiklik Bilbao efekt.  

* Guggenheimis asuva Claes Oldenburgi hiiglasliku tolmuimeja ("Vacuum Cleaner", 1964–71) baskikeelne nimi, mis oma kirjapildi poolest võtab minu jaoks kokku kogu Bilbao-reisi. 

      

       

Porto

Need fotod ei räägi sõnagi sellest, kuidas me Hispaania-Portugali piiri peal mägedesse autoga ära eksisime ja kogemata väiksesse külasse sattusime, kus saja-aastased vanurid juurtega puid mööda maanteed vedasid. Nad ei räägi sõnagi sellest, kuidas Portugalis oli nii tihe udu ja vihmasadu, et autod vaid ohutuledega liikusid ja aknast polnud näha kaugemale kui meeter. Ja nad ei räägi midagi sellest pingelisest vaikusest, mis sellel hetkel autos oli. Või sellest, kuidas kõik tundsid, et surm on lähedal.  Nad ei räägi sellest, kuidas me mitu tundi mööda Boavistat kõndisime, et ookeanini jõuda ning selle ajal rikaste linnaosasse ära eksisime, kus valgeid villasid kaitsesid võõraste pilkude eest kõrged kivimüürid ning tänavatel kihutasid sportautod. Nad ei räägi ka sellest, kuidas lõhnasid Serralvesi aiad või maitsesid sardiinid väikses kalurikülas. Ega sellest, kuidas me kogemata Bom Jesusi juurde mäe otsa sõitsime – pilkases pimeduses, kilomeetrite kõrgusele, all virvendamas linnatuled. Nad ei räägi midagi sellest, kuidas me surnuaia kõrval ainsate hingeliste käest hirmunult teed küsisime (“kus on Hispaania?”) ning kuidas nad meid valele teele juhatasid, mis oli käänulisem ja kitsam, kui ma ühtegi autoteed oleksin ette osanud kujutada. Või sellest süsimustast ja tähisest taevast, mis meid saatis, kui me kannatlikult pimedate metsade vahel tiirutades väljapääsu ootasime. Ja ei räägi nad ka Montalegre külast ega mägitee ainsast bensiinijaamast, kus välja kostunud lärm vaibus hetkel, mil me kohvikusse sisenesime ning kõik pilgud meie poole pöördusid. Nad ei räägi sellest, kuidas me Hispaania piiri ületades rahulikumalt hingata saime ega sellest, kuidas me kell neli hommikul lõpuks külma ja inimtühja Leóni jõudsime. Nad räägivad ainult sellest, kui ilus ja perfektne on Porto, mistõttu kõik ülejäänu tundub nüüdseks juba väljamõeldud loona. 

del mar

Ühel päeval arte contemporáneo ja arte barroco eksamite vahel sain ma tukastades ilmutuse ja ärkasin nuttes.