Hüvastijätupildid.
Madridis sadas lund.
Sõitsin valesse terminali.
Usted está en T2. Limbo.

Mälestused.

"Memories are among the most fleeting and most unreliable phenomena of all." 
– Aleida Assmann

Esperanza y desesperanza...

... ehk lootus ja lootusetus Robert Adamsi maastikufotodes.



“Koht, kus me elame” on ameerika maastikufotograafi ja kirjaniku Robert Adamsi (s. 1937) esimene retrospektiiv Hispaanias. Enam kui kolmsada nüansseeritud must-valget fotot täidavad Madriidis Reina Sofía kaasaegse kunsti muuseumi kolmanda korruse valgeid näitusesaale. Adamsi fotolooming on koondatud hoolikalt komponeeritud raamatuteks, mille järgi on tööd koos fotograafi enda kirjutistega jaotatud ka käesoleval retrospektiivil. Adams on oma kunstnikukarjääri jooksul avaldanud üle kolmekümne monograafia ning öelnud, et tema jaoks on raamat ja selle koostamise protsess isegi tähtsamad kui oma fotode väljapanek näitusel.
       Rohkem kui 45 aastat on Robert Adams jäädvustanud urbanismi pealetungiga seotud muutuseid Lääne-Ameerika tasandikel. Adamsi tuntumad fotoseeriad kujutavad ühtaegu nii kriitiliselt kui ka poeetiliselt inimtegevuse jälgi looduses, nende kahe kooseksisteerimist ja nendevahelisi konflikte.  Teda on köitnud nii äärelinnad, tasandikud, metsad kui ka preeria. Väga oluline roll läbi terve tema loomingu on olnud puudel. Ta on pildistanud nii lageraiet Ameerika ürgmetsades kui ka üksikut tuulest räsitud kaselehte. Lageraie temaatika on üks traagilisemaid tema töödes, mille puhul fotograaf ise tõmbab paralleelle lugupidamatuse ja sõjaga ning paiskab õhku küsimuse, kas lageraie ei õpeta mitte inimkonnale vägivaldust.
      Üldistavalt võib retrospektiivi jaoks selekteeritud fotode hulgas eristada kolme jõujoont: inimese ülemvõim, looduse ülemvõim ning nende kahe vahele jäävad väiksed killukesed harmooniast. Viimaste hulka kuuluvad kodusemana näivad loodusvormid, mis Adams on jäädvustanud oma naise kodumaal Rootsis ning mis oma tagasihoidlikkuses vastanduvad Ameerika mastaapsele ürgmaastikule. Harmooniat kujutavad kasesalud, põllud, vaikelu raamatu ja õunadega – kõik rahustavad ja turvalised. Näitusel domineerivate maastikufotode hulgas torkab silma töödekogum nimega “Meie vanemad, meie lapsed”, milles peaosa on antud inimestele, kes harilikult Adamsi fotodel puuduvad. Tegemist pole portreedega, vaid linnadžunglist rebitud hetkedega – inimesed oma loomulikus keskkonnas, argielu teadmatuses ja ümbritseva looduse suhtes hoolimatud. Nende fotode vastandjõuks on Adamsi rohked seeriad inimtühjadest tasandikest, läbimatutest metsarägastikest, lainete mässust vastu kaljust randa, ähvardavatest tormipilvedest preeria kohal ja teistest loodusjõududest, mida inimene ei suuda endale allutada.
        Adamsi fotod tunduvad esmapilgul tühjad, kuid see tühjus on äärmiselt kõnekas. Tema fotodes on ühtaegu nii lootusetus kui ka killuke optimismi. Adams on ise öelnud, et tal on Ameerikaga armastuse ja vihkamise suhe ning see väljendub ka tema töödes: ühelt poolt on ta dokumenteerinud peatamatut ökoloogilist protsessi, teiselt poolt jäädvustanud kummaliste loodusvormide kontrastiderohke lüürika. Läbi oma loomingu üritab Adams frustreerivas ja lootusetuna näivas olukorras leida ilu lihtsates ja väikestes detailides nagu enam kui saja-aastaste puude oksamustrid või suburbia masstoodetud elamute geomeetria. Tema fotod on jäägitult must-valged ning väikse- ja keskformaadilised. Üheks oluliseks aspektiks neis on seriaalsus: iga foto on kõnekam tänu fotole, mis asub tema kõrval nii näitusesaalis kui ka raamatus.
   Ameerika Lääs on olnud inspiratsiooniallikaks paljudele 20. sajandi tuntumatele fotokunsti klassikutele ja kriitiline lähenemine teemadele nagu linnastumine, urbanism, äärelinnad ja inimeste poolt loodusele tekitatud kahju on olnud fotograafide loomingus sama olulisel kohal nii viiskümmend aastat tagasi kui ka tänapäeval. Robert Adamsi lähenemine inimese ja teda ümbritseva keskkonna suhetele on poeetiline – seda rõhutab ka oma visiooni järjekindel väljendamine must-valgete fotode kaudu. Oma loominguga tahab Robert Adams peamiselt tõmmata tähelepanu meie priviligeeritusele elada kohas, kus me elame ning selle koha pidevale muutumisele tänu inimtegevusele. Näitus on Madridis avatud 18. maini.

Äratundmishetk

Äratundmisrõõm Valdur Mikita äratundmishetkest:

"Nii nagu suurem osa maalapsi, läksin ka mina hommikul õue ja naasin alles õhtupimeduses, olles jäetud kogu päevaks meeldivalt looduse hooleks. Mul oli elav fantaasia, mis aitas väikese sünesteetilise kalduvuse vormida aja jooksul üsna isevärki tunnetusviisiks. Tõenäoliselt on selliste "keelte" õppimiseks mingi kriitiline periood varajases lapsepõlves – umbes nagu tavakeele omandamise puhul. Kui see möödub, ei ole seda enam hilisemas elus võimalik õppida. Selleks ajaks, kui ma kooli läksin, olin sellest väikesest kognitiivsest hälbest leiutanud omale kummalise maailma, mis tundus väga põnev. See asendas suurel määral lugemist, telekavaatamist ja muid vähem või rohkem vaimseid tegevusi, ning mis peamine – see sammus minuga kogu aeg kaasas. Kuna mul ei olnud kellegagi mängida, õppisin "puudega rääkima". Minu maailm oli salvestatud puudesse. [---] Äratundmishetkeks, et ma pole selles veidi autistlikus maailmas üksi, sai üks juhuslikult loetud novell, kus autor kirjeldas oma pentsikut lapsepõlvefantaasiat. Bussiga sõites valdas teda peaaegu alati kujutelm, kuidas aknast välja ulatuv ebaloomulikult pikaks veninud käsi möödavilksatavaid puid maha niidab. See oli üks tilluke osa minu isiklikust maailmast, minu keelest! Just see, et keegi võis tunda täpselt samu asju, hämmastas mind toona lausa erakordselt."

Valdur Mikita, Homo Silvaticus. – Vikerkaar 1-2/2013, lk 82.

Hekkidest möödudes sirutan ma siiamaani käe välja, et neid maha niita. 

Kohv ja ajalehed

Selle aasta Hasselbladi auhinna võitja on katalaani fotomanipulatsiooni meister Joan Fontcuberta. // Este año el ganador del premio Hasselblad es el fotógrafo catalán Joan Fontcuberta, el maestro de la manipulación de fotos. 

"...me gusta mucho empezar el día con un café con leche y el periódico, pues, con unas tijeras y un rotulador, no? Y voy subrayando cosas que me estimulan o que me dan otras ideas o que me sugieren o que me evocan posibilidades de trabajo y voy recortando y tengo como álbumes, no, archivos de recortes de cosas que pienso que algún día, pues, me servirán, o que inmediatamente, pues, disparan, no sé, propuestas de trabajo o de artículos o de proyectos visuales..."

Lühidalt: ei tasu alahinnata kohvi ja ajalehtede rolli inspiratsiooniallikatena.

Ingliskeelne intervjuu ja info siin.
Ja see on hästi huvitav konverents, kus Fontcuberta räägib oma töödest ja nende taga seisvatest ideedest. Hispaania keeles muidugi. 

Õhtutaevas...

...Serralvesi lavendlilõhnalise aia ja Almudena katedraali rõkkavate kellatornide kohal.

kaktus.

Pool päeva oma sünnipäevast veetsin Madridi botaanikaaias õitsevaid mandlipuid ja kevadist õhku nautides. Selle aja jooksul sattusin kaktuste lummusesse ja tagasi lendasin kahe väikese kohvrisse peidetud el Rastrolt ostetud kaktusega. Kuidas lennata kaktustega? Nende potid olid lapikuks muljutud, aga nad jäid ellu. Iseasi, kas nad kliimale ja päikesepuudusele vastu peavad või saab neil olema sama raske nagu minul. 

¿Pararemos el mundo?

Maailm peatus korraks kümne tuhande kilomeetri kõrgusel maapinnast – ilma aja ja geograafilise asukohata kapslis, kus lugesin läbi hispaaniakeelse Albert Espinosa novelli, milles üks kirjarida ütleb, et fotode ilmutamine on nagu kalastamine.

– Revelar es como pescar – dijo George – . Pescar sabiendo que atraparás algo que tú mismo criaste.

Tegelikult peatus maailm pooleks aastaks.