Pooleteisetunnine ekslemine pühalikult vaiksetes Stroomi metsades viis lõpuks välja avastuseni, et siin samas lähedal asub Tallinna Seewald oma theothersilike 20. sajandi algusest (1908-10) pärinevate hoonete/varemetega. Üsna õudusttekitav.

Nähtamatud linnad

Paar eriskummalist kirjeldust Italo Calvino linnanovellist "Nähtamatud linnad":

Ahtad linnad 5

Kui te mind usute, on hästi. Kohe räägin, kuidas näeb välja Ottavia, linn-ämblikuvõrk. Kahe järsu mäe vahel on kuristik: linn ripub tühjuse kohal, kinnitudes köite, kettide ja sildade abil mäetippude külge. Liigutakse ettevaatlikult mööda puust liipreid, et jalg nende vahele ei satuks, või klammerdutakse kanepist köite külge. All pole sadade meetrite sügavuses mitte midagi; mööda hõljuvad üksikud pilved; veel allpool paistab kuristiku põhi.

Niisugune ongi linna alus - võrk, mõeldud käimiseks ja toetamiseks. Kõik muu, selle asemel, et ülespoole tõusta, ripub allapoole: köisredelid, rippvoodid, kottidega sarnanevad majad, riidepuud, terrassid nagu suurte õhupallide korvid, toiduliftid, dušid, trapetsid ja rõngad mängudeks, köisteed, kroonlühtrid, ronitaimepotid.

Kuristiku kohal rippudes on inimeste elu Ottavias siiski kindlam kui teistes linnades. Nad teavad, et võrk peab mõne aja vastu.

/---/

Linnad ja surnud 4

Argia erineb teistest linnadest selle poolest, et õhu asemel on seal maa. Tänavad on täidetud mullaga, ruumid põrandast laeni savi täis, iga trepiga on kohakuti teine, tagurpidine trepp, majade katuste kohal ripuvad kivised mullakihid nagu pilvine taevalaotus. Me ei tea, kas elanikud saavad selles linnas ringi liikuda, uuristades avaramaks usside tunneleid ja pragusid, kus väänlevad juured; niiskus hävitab inimeste kehasid ja kurnab nende jõudu; kõigil on targem paigal püsida, lamada, pealegi on seal pime.

Siit ülevalt ei paista Argiast midagi. Mõned ütlevad: "Ta on seal all", ja me peame neid uskuma; see on üksildane paik. Öösiti, kui panna kõrv vastu maad, võib mõnikord kuulda ukse paugatust.

Jõulunostalgia

Täna on picassolik (püha)päev. Ei saaks rohkem rahul olla.
Foto veebruarikuisest Vondelpargist, Amsterdamist.
Kala (The Fish), Pablo Picasso, 1965.

random

"Rahvaarvu ja linnastumise tõttu tekivad hiigelsuured linnad, üle 10 miljoni elanikuga megalopolised. Maailmas oli 1950. aastal ainult üks megalopolis (New York), 1970. aastal oli neid kolm - Tokyo, New York, Shanghai, praegu aga kakskümmend. Ennustuste kohaselt tõuseb aastaks 2015 megalopoliste arv 22-ni ning 16 nendest paiknevad vähemarenenud riikides."

Jussi S. Jauhiainen, Linnageograafia. Linnad ja linnauurimus modernismist postmodernismini (2005).

Tuisk ja torm

Täna ei ole just kõige inimsõbralikum ilm.
Ja ma kukkusin. Põlve peale.
Seades ohtu ka fotoaparaadi.


Aga mu punastesse sõrmikutesse külmunud näpud suutsid siiski teha paar pilti. Ja see siin on üks neist - mulle väga meelepärane Eugen Habermanni "Rauaniidi" tehas Põhja puiesteel (1926 - 32). Huvitav, mis seal sees toimub? Ühes ruumis põles tuli, paljudest akendest paistsid pappkastid. Asukoha poolest sobiks ju suurepäraselt hotelliks. Tegelikult.

BW

Lõpuks sai suve must-valge film ilmutatud. Ja ma olen tulemusega rohkem kui rahul. Maikuus sai Tartust Minoltasse üks aegunud must-valge Kodaki film ostetud ja pildid on välja tulnud suurepärased. Rohkem aegunud filme!

Siin fotodel:
1. Vaade aknast uues kodus (sügisel - filmi täistegemiseks)
2. Vaade aknast vanas kodus
3. Sipelgate poolt hõivatud Morris Marina Tartu metsas.

"Matisse understood the dilemma of the picture plane and its tropism toward outward extension better than anyone. His pictures grew bigger as if, in a topological paradox, depth were being translated into a flat analog. On this, place was signified by up and down and left and right, by color, by drawing that rarely closed a contour without calling on the surface to contradict it, and by paint applied with a kind of cheerful impartiality to every part of the surface. In Matisse's large paintings we are hardly ever conscious of the frame. He solved the problem of lateral extention and containment with perfect tact. He doesn't emphasize the center at the expense of the edge, or vice versa. His pictures don't make arrogant claims to stretches of bare wall. They look good almost anywhere. Their tough, informal structure is combined with a decorative prudence that makes them remarkably self-sufficient. They are easy to hang. "

Brian O'Doherty Inside the White Cube lk 23-24.
Raamide kadumisest. Mulle isiklikult pole raamid kunagi meeldinud.
Aga juhuslikult jäi mul just enne selle lõigu lugemist ette kevadel Peterburi Ermitaažis tehtud foto Matisse'i maalitud varvastest.

Tartu

Üliedukas käik Tartusse on läbi. Tartu suutis üllatada... või oli asi minus?