Jaanuari teisel päeval nägin Barcelonas Aïm Deüelle Lüski kaamerakeha ümbermõtestavat näitust "Image leftovers. Documentary Photography in Dark Times", kus olid välja pandud kunstniku poolt ehitatud erinevad kaamerad ja nendega teostatud fotod. Näitus oli huvitav. Ruumid olid hämarad ja ma olin ainus külastaja. Mingi hetk märkasin, et mind jälitab üks galeriitöötaja, kes oma valgele paberile märgib täpselt ära, millise teose ees ma seisma jäin ja millise ees mitte. Olukord muutus natuke ebameeldivaks ja ahistavaks, aga mul ei olnud sellest pääsu. Viimasesse ruumi jõudes tuli naine minu juurde ja küsis, kas ma katalaani keelt oskan. Ei oska. Täitsin ta küsimustiku hispaania keeles ja lõpuks pakkus ta mulle vastutasuks katalaanikeelset kunstiajakirja, mida ma oma kohvrimahule mõeldes vastu ei võtnud. Igaljuhul jäi mul näitusest samasugune natuke häiriv ärevustunne nagu seda videot vaadates.
Näitusest: "Aïm Deüelle Lüski's Cameras project invites us to re-consider the invention of photography and the institutionalization of the photographic format that is so familiar today. In the invention that ultimately became dominant, the viewfinder is the primary axis of photographic space, bisecting it, creating a sharp division between everything that is in front of it and everything that is behind it, thus producing a coherent picture that – at least apparently – fixes the visible into a single, consistent viewpoint. It is this logic of traditional photography that Deüelle Lüski's cameras expose and reflect upon, questioning the need to position the photographer in a "vertical" plane, parallel to the photographed subject. The cameras Deüelle Lüski has constructed – whether they are oriented horizontally or are multisided or multifocused – are aimed at deconstructing this vertical structure and generating different ways of thinking about the photographic encounter."
