abril 15, 2017

abril 05, 2017



Päike on põhjapoolsemates akendes tagasi.

febrero 27, 2017



Otra casa. Üle pika aja, aga samas nii tuttav, nii sama. Turisti mullis on ikka vahepeal hea olla. Kui ei pea oma pead vaevama olmeprobleemide ja bürokraatiaga, vaid saab lihtsalt jalutada, mariscosid süüa ja mõelda, et elu on hea. Kuigi tegelikult ma ju tean, et kui jääda natuke kauemaks, siis tuleksid kõik need probleemid ja kannatused jälle nähtavale. Turistimull laguneks.

febrero 08, 2017




Kunstnike ruumid. Mona Hatoum Kiasmas. Ehk jaanuar.

enero 12, 2017

enero 01, 2017



Uus aasta. Sama afäär.

diciembre 28, 2016

Kaamos




Kaks talve tagasi. Praegune pilkane pimedus hakkab vaikselt ähmastama mälu, mingeid detaile kustutama. Vahepeal tekib nostalgia ja igatsus päikest ja värsket apelsinimahla täis talve järele. Mis on tegelikult ainult osaliselt tõsi. Teine – sünge, vihmane, tuuline, niiske ja hirmutav – pool hakkab vaikselt ununema. 

Varsti on alles ainult mingi ideaalne mälestus ajast ja ruumist, mida igatseda, aga mis ei tule kunagi tagasi, sest seda pole tegelikult kunagi olnudki.

diciembre 13, 2016

Suva



Arvasin, et nüüdseks on mul arhiveerimine/mäletamine rohkem kontrolli all. Aga tundub, et ei ole. Leidsin kaamerast filmi, millele piltide jäädvustamist ma (peaaegu et) ei mäletagi. Film, mille ma lihtsalt unustasin ja täiesti juhuslikult nüüd aasta hiljem leidsin.

Mul on teooria, miks ma selle filmi ära unustasin. Sest see oli järjekordne limbo – ühest kohast kohale jõudmine, aga teise kohta veel mitte saabumine. See oli omamoodi mittekoht või mitteaeg. Ootehetk. Taustamuusika.