Surnuaiad. Ütlevad palju iga kultuuri kohta. Leóni surnuaed on linnast üpris kaugel. Sinna minnes peab kõndima tunde jõe ääres, võsas, läbi küla ja kõledas tühjuses. Kui küsida möödujatelt, kui kaugel on surnuaed, pööritavad nad lihtsalt silmi või näitavad näpuga kauguses paistavate küpresside poole. Surnuaed on ümbritsetud kõrgete valgete müüridega, seal on vaikus ja steriilsus, seinad nimedega ja kunstlilled.
Viimane foto tuletab mulle meelde Andaluusia koolkonna skulptori Alonso Cano "fusiforme" tüüpi figuuri, mis väidetavalt tuleneb küpressipuu kujust. Puu, mis on väga omane Granadale – linn, kust Cano pärit oli. "Fusiforme" tähendab seda, et figuur on väljavenitatud ning keskelt tüsedam ja otstest kitsam.
Jah, nädala pärast on Hispaania barokk-kunsti eksam. Aine, mis on mulle kõige rohkem piina valmistanud ja aine, millest ma ometi kõige rohkem vaimustuses olen.
No hay comentarios:
Publicar un comentario