Kopli

Tripp, mida sai terve suve edasi lükatud, sai lõpuks teoks. Ma polnud kunagi varem nii kaugel Koplis käinud. Ja samuti polnud ma enne tänast mitte kunagi e-bayst tellinud. What a day.

Ma unustan asju.

Lõpp loole.

Kui ma väike olin, nägin tihti unes, et ma lendan viljapõldude kohal. Niimoodi hästi madalalt, et viljapead puudutasid kõhtu. Sellega kaasnes õõnes tunne, mille saab ka näiteks lõbustuspargi lennutavatelt atraktsioonidelt. Ja ma nägin seda unenägu päris tihti ning seda õõnes tunnet mäletan ma ka väga hästi. Aastaid hiljem rongiga sügisesse Tartusse sõites tekkis mul idee muuta unenägu fotoks. Dokumenteerida/lavastada see mälestus. Mõtlesin, et vean mõne vana madratsi põllule ja hüppan ja kargan siis seal, kuni saan foto, millel hõljun horisontaalselt viljapõllu kohal. Minu suureks õuduseks oli aga viljapõld asendunud rapsipõlluga ja maandumiseks vajalikku madratsit ei olnud võimalik kuskilt leida. Nii jäi see mõte sinnapaika... kuni Kunstihoones avati näitus, mille üheks osaks olid Kaspar Podnieksi fotod, kus ta hõljub oma koduküla Drusti kohal. Kuraator kinnitas, et tegu EI OLE photoshopiga ja nii tekkis minus ääretu huvi – kuidas tema sellega hakkama sai? Ja mida ta sellega öelda tahab? Kirjutasin Läti fotokunstnikule kirja, millele sain vastuseks, et ta inglise keel on halb ja ta ei taha eriti oma töödest rääkida, kuid püüab seda siiski teha. Umbkaudne tõlge: "Enda maast lahti tõstmisega tahtsin ma tähelepanu viia sõnale "koht" ja selle erinevatele tähendustele. Drusti, mu koduküla, kus ma olen füüsiliselt. Ja samuti koht inimesena ühiskonnas, ning võib-olla veel mõned erinevad tähendused. Mu teosed ei ole trikkidest ega hõljumisest. Minu jaoks ei olnud oluline ka näidata Drusti ilusat keskkonda. Need tööd on rohkem inimestest ajas ja ruumis. Inimese pärinemine mingist kohast ja edasine progress. See lahendus (hõljumine) tundus mulle kõige parem moodus, kuidas näidata oma töö ideed. Mu isal on traktor ja ma ise suudan metallkonstruktsioone kokku panna. Konstruktsioon, millel ma seisan, on kinnitatud traktori külge ning viib mind 10 m kõrgusele maapinnast. Traktor on minu taha peidetud – perspektiivis. Ja pilt on tehtud ülevalt poolt, et saavutada soovitud efekti."
Peale selle selgitava teksti saatis ta ka saladuskatet kergitava fotomaterjali, mille avaldamiseks andis loa. Lootsin neid näha trükivärvina paberil, kuid tundub, et ainult mina olen sellest teemast nii fastsineeritud. Ja las ta siis jääbki nii. 

© Kaspars Podnieks

otoño

Mõni aeg tagasi kinnitasin endale, et sügis on mu lemmikaastaaeg ja varsti peale seda sai sügis hoopis uue tähenduse. Lõuna-Eesti kuplite ja soode vahele on vahepeal tervendav peitu pugeda. Esimese härmatise nägin ka ära – kui muru sisse astuda, siis jäid jäätunud rohulibledesse jäljed alles.
Fotod Zeniidist.

Toompealt on kõige parem aja kulgemist jälgida.

"Synchronisation", Rimas Sakalauskas, 2009.

Hetk tagasi avasin lingi, siis vajutasin uuele netilehele ja unustasin ära, et kuskil "lehtede" vahel laeb mul see video, mida ma polnud kunagi varem näinud. Süvenesin tekstidesse ja järsku hakkas kuskilt kummalist müra tulema. Vaatasin aknast välja ja mõtlesin, et mingid imelikud lennukid või katki läinud troll ehk. Müra aga valjenes. Panin näpud kõrvadesse ja mõtlesin: "No nii, ongi käes – mingi massipsühhoos müra kaudu. Huvitav, kas teised ka taipavad kõrvad kinni katta? Kas see üldse aitab?". Vaatasin aknast välja, et näha kas teised inimesed hoiavad ka oma peadest kinni. Müra aga ei kadunud kuhugi ja ma otsustasin akna kinni panna. Just akna kinnipanemise hetkel nägin võimendi kurjakuulutavat punast tuld helendamas ja mulle meenus, et ma olin pannud ühe video laadima. See oli see video. Nüüd on imelik mõelda, et idee kõikehõlmavast ja inimesi oma tahtele allutavast mürast nii loomulik tundus.
Õnnelikul kombel pääsesin massipsühhoosist.