junio 17, 2011

Amsterdam










Hoolimata sellest, et Amsterdami ilm oli kohutav (paduvihm, äike, rahe) ja et ma olin seal täiesti üksi, sain ma näha väga uut ja huvitavat külge sellest linnast. Ma nägin seda, kuidas Amsterdamis suudetakse uus ja vana nii meisterlikult kokku sulatada. Amsterdami kõige moodsamad elamud põhinevad sellel samal sajanditetagusel mudelil, mida terve kanaliteäär täis on: üksteise kõrvale pressitud kõrgusesse pürgivad kitsad suurte akendega elamud, mille fassaadilahendused on üksteisest natuke erinevad, kuid sisu on sama. Arhitektid on suutnud ühte piirkonda kokku sulatada neoklassitsismi, funktsionalismi ja isegi art nouveau ja siiski anda kõigele spetsiifiline kohalik nägu (IJburg). Amsterdam käib alati ajaga kaasas.

Käisin ka Het Schipis ehk Amsterdami kooli kõige ikoonilisemas sotsiaalelamus, kus Michel de Klerk kasutas kõiki arhitektuurseid ja kujunduslikke nippe, et kirjaoskamatutele inimestele selgeks teha, millega ikka tegemist on. Lemmikväljend ekskursioonijuhilt Sebastianilt oli "postal-pigeon-blue". Tornis käisin ka - kõige kasutum ainult dekoratiivsel eesmärgil ehitatud tühi torn, kus ilmselt kummitas. Aga mulle meeldis selle elamubloki idee. Michel de Klerk üritas töölistele minimaalsetes oludes pakkuda maksimaalset individuaalsust ja nagu alati, ei saanud inimesed sellise lahendusega hästi hakkama.

Ja kuigi ma valisin fotoaparaadi, mida ma hästi ei tunne ja filmi, mida ma kunagi pole kasutanud (ja ilmutasin filmi kohas, kus ei tehta panoraamfotosid) ning mu fotod ei anna absoluutselt edasi seda, mis ma nägin, on neis siiski oma võlu ja ma olen nendega (natuke) rahul.