El Mariachi
Oli päiksepaisteline juunikuu päev ja Mihkel otsustas töölt koju jalutades veidike jalgu puhata. Ta teadis, et teel Balti jaama on Nunne ja Suur-Kloostri täna nurgal viinapuuväätidega kaetud seina ees üks tool, mis on enamasti vaba, sest harilikult keegi ei märka Balti jaama ja vanalinna vahel kihutades seda natuke kõrvalist kohta. Õnneks oli tool ka seekord vaba. Mihkel istus sinna maha ja hakkas endale tubakat keerama. Ta harilikult ei suitsetanud, aga üks sõber oli talle hiljuti Inglismaalt kvaliteettubakat toonud ja ta otsustas seda kena suvist päeva selle proovimiseks ära kasutada. Ta keeras tubakat aeglaselt ja kohmakalt. Üleval Patkuli vaateplatvormil käis turismihooaeg täies hoos – inimesed lärmasid, sagisid ja pildistasid. Nad pildistasid vanalinna ja selle torne ning merd – kõike seda, mida Mihkel nägi iga päev töölt koju jalutades. Vanalinnas töötamine oli ühelt poolt privileeg, kuid samas oli vanalinn nagu mull, kus päris elu ja probleemide asemel võidutsesid fotokaamerate taha peitunud turistid, ülikallid söögikohad ja nänni müüvad suveniiripoed.
Mihkel oli just tubaka keeramisega valmis saanud ning hakkas tikke otsima. Ta oli need spetsiaalselt R-kioskist ostnud. Leidnud tikud oma vesti taskust, süütas ta lõpuks oma pläru ja hakkas mööduvaid inimesi jälgima. Nunne tänavat pidi liikus palju turiste, aga ka mõningaid kohalikke. Kohalikud tundis enamasti ära selle järgi, et nad ei vaadanud taevasse, ei kandnud fotokaameraid ja sageli ei olnud nii mugavalt riides kui matkamise jaoks valmistunud välismaalased. “Mida teeksid turistid Balti jaama turul?” mõtles Mihkel endamisi, nähes et suur grupp inglise keelt kõnelevaid noorukeid liigub Balti jaama poole. “Võib-olla sõidavad nad lihtsalt Pärnusse. Rannakuurortisse.” Peale inglasi tuli üks helerohelises kleidis naine, kelle ühtlane tikk-kontsade klõpsumine kajas juba kaugelt. Mihkel arutles endamisi, et see naine peab olema kohalik, sest selliste jalanõudega ei saaks turistikat teha. Järsku hakkas kuskilt kostma muusikat. Vanalinna poolt nurga tagant tulid välja kolm kitarride ja sombreerodega Mehhiko vanameest, kes hakkasid südantlõhestavalt laulma: “De colores, de colores, de colores se visten los campos en la primavera. De colores, de colores son los pajaritos que vienen de afuera. De colores, de colores es el arco iris que vemos lucir...”. Nad liikusid Schnelli tiigi poole ja naelutasid paigale iga turisti. Kõik tahtsid neist tuhandeid pilte saada. Inimesed naeratasid. Mured olid hetkeks maailmast kadunud.
Mihkel kustutas tubaka ja hakkas läbi Balti jaama tunneli kodu poole liikuma. Ta otsis oma taskutest välja kõik mündid, sest ta teadis, et tunnelis on üks väike vene poiss, kes seal pea iga päev trummipulkadega vastu plastikust pange põristab. Ühel päeval võib ju ka sellest poisist mariachi saada.
---
Valminud koolitööna.
---
Valminud koolitööna.
