Oktoobris. Soe ja päikseküllane. Rikkalik.
"Rongijaam. Silmad kinni. Päike kõrvetab kaela, mis on ilmselt juba punane. Vasakul teevad papagoid kriiksuvat häält. Nad ei ütle "¡Hola!" nagu see robotihäälega hall papagoi mereäärses inimtühjas loomapoes, vaid sädistavad niisama. Paremalt poolt kostab 90ndate muusika ja inimeste jutuvadin. Ja loomulikult tsikaadid – nende rütmiline uinutav sahin, mida ma nii armastan. Aeg seisab paigal.
Vesi on soolane ja paneb silmad kipitama. Lainete poolt täiuslikult ümaraks lihvitud kiviklibu on teinud jalatallad valusaks. Mereveest väljumine on keeruline protsess. Ühelt poolt üritavad lained pikali lennutada või merre tagasi tõmmata, teiselt poolt veerevad kivid taldade alt tagasi sügavustesse ja ma libisen kaasa. Tegelikult ma kardan. Päike pimestab silmi.
Rannas on terve päeva üks halli habeme, luitunud nokamütsi ja punakas-pruuniks päevitunud kehaga vanamees. Ta loeb lehti. Tema tooli all mängib päiksevarjus süsimust kass. Üks neist rohketest kõhnadest kassipoegadest, kes Altea randades hulguvad. Nende söötmise eest saab trahvi. Õhtul ilmub välja vanamehe naine, kes on riietatud üleni roosasse ning kannab ohtralt kuldseid ehteid. Nad toidavad tänavakasse, vaatavad üle oma haagissuvila ja sulguvad seejärel korteri jahedate seinte vahele. Nad on olnud siin kuid ja nad veedavad siin terve talve. Iga päev on sama, päike ei kao siit kunagi.
Põud, kõrb, sequía. Vett ei ole. Ma ei tea sellest maast siin midagi. Ma ei tea, kui raske siin on. Ma ei tea, kui raske on palme või sidrunipuid kasvatada. Ma ei tea, kuidas oliivipuud istutada. Siin ei saja vihma, maa on kivikõva ja savipunane. Inimesed on väikesed ja vilkad. Nad poevad nagu sisalikud kuuma eest peitu. Aga nad ütlevad, et ka nemad ei ole harjunud 45-kraadise suvega. Nagu meie ei harju 30-kraadise külmaga. Keegi ei harju, me lihtsalt kohaneme kiirelt ja elame üle.
Ööd on nii palavad, et ma ei näe unenägusid. Ma ei tea enam, mis tulevik toob."
