mayo 28, 2010
Gaudi
Barcelona = Gaudi
Vähemalt oma dünaamilisuses, voolavuses, hõljuvuses, kõikehõlmavuses ja kohati ka absurdsuses.
Käisin Casa Batllós, mille sissepääs oli mõttetult kallis ja mis oli muidugi hästi turistikas. Kuulad seda saateteksti, mis vahepeal saadab sind poodi nänni ostma ja vahepeal käseb ekraanilt mingeid visuaale vaadata, ja mõtled, et sellel pole mingit pistmist ei Gaudi ega majaga... ja ei kuula enam saateteksti. Ainus asi, mis mulle seal muljet avaldas, oli Gaudi disainitud uksenupp. See oli väga mugav ja tundus hästi soe. Ja tollel hetkel ma kujutasin ette, et tõepoolest keegi võiks seal majas elada ja selle uksenupu abil uksi avada.
Casa Milasse ma enam ei tahtnud minna. Mitte et mulle ei meeldiks Gaudi stiil, vaid järjekord hoone ukse ees oli minu jaoks liiga pikk ja lärm oli väsitav. Võib-olla järgmine kord. Seekord tegin väljast pilti.
Sagrada Familia tornis käisin ka. Pildid on veel ilmutamata, aga see keerdtrepp, mis sealt alla tuli, ei lähe mul ilmselt kunagi silme eest. Ühel noormehel oli kõrgusekartus ja ta põhimõtteliselt roomas sealt alla. Ja tuul ulgus. Uskumatu, et midagi sellist lasti üldse ehitada.
Vähemalt oma dünaamilisuses, voolavuses, hõljuvuses, kõikehõlmavuses ja kohati ka absurdsuses.
Käisin Casa Batllós, mille sissepääs oli mõttetult kallis ja mis oli muidugi hästi turistikas. Kuulad seda saateteksti, mis vahepeal saadab sind poodi nänni ostma ja vahepeal käseb ekraanilt mingeid visuaale vaadata, ja mõtled, et sellel pole mingit pistmist ei Gaudi ega majaga... ja ei kuula enam saateteksti. Ainus asi, mis mulle seal muljet avaldas, oli Gaudi disainitud uksenupp. See oli väga mugav ja tundus hästi soe. Ja tollel hetkel ma kujutasin ette, et tõepoolest keegi võiks seal majas elada ja selle uksenupu abil uksi avada.
Casa Milasse ma enam ei tahtnud minna. Mitte et mulle ei meeldiks Gaudi stiil, vaid järjekord hoone ukse ees oli minu jaoks liiga pikk ja lärm oli väsitav. Võib-olla järgmine kord. Seekord tegin väljast pilti.
Sagrada Familia tornis käisin ka. Pildid on veel ilmutamata, aga see keerdtrepp, mis sealt alla tuli, ei lähe mul ilmselt kunagi silme eest. Ühel noormehel oli kõrgusekartus ja ta põhimõtteliselt roomas sealt alla. Ja tuul ulgus. Uskumatu, et midagi sellist lasti üldse ehitada.
Postcards from Italy
Aeg-ajalt mul kummitab see lugu. Eriti hull oli olukord siis, kui ma olin Barcelonas just ukulele ostnud ja seda linnapeal niisama enda lõbuks tinistanud. Siis ei lahkunud see Beiruti lugu mu peast vist isegi mitte öösel.
mayo 24, 2010
Barcelona tool
1929. aasta Barcelonas peetud maailmanäituse jaoks projekteeris Ludwig Mies van der Rohe nii Saksamaad esindava paviljoni ("Barcelona paviljon") kui ka sinna juurde kuuluva tooli (koos Lilly Reichiga). Tool oli modernismi ikoon. Ja mul õnnestus ühel neist isegi istuda. Mugav? Vist jah. Rohkem aga lihtsalt äge. Nagu ka Barcelona paviljon.
mayo 23, 2010
Kunst Barcelonas
Kuigi Barcelona tripist on juba nädal möödas, on mul terve hunnik asju, mida ma tahan üles kirjutada ja meeles pidada. Enamus on juba tegelikult meelest läinud, aga need mis alles, panen ma nüüd kirja. Esiteks mõned kunstnikud - kohalikud, kuid rahvusvaheliselt tuntud Kataloonia kunstnikud.
Antoni Tàpies
Tàpies on 1923. aastal sündinud tänapäevalgi Barcelonas elav kunstnik. Ta kuulub informalistide hulka ning on ilmselt kõige tuntum katalaani kunstnik. Alustas ta aga sürrealistina ning elas sageli Pariisis. Tema tööde eriliseks tunnuseks on erinevate materjalide lisamine - ta kasutab oma abstraktsetes töödes klaasi, liiva, paberit, räbalaid ja kõike muud võimalikku. Kõikidest töödest, mida ma Barcelonas nägin, jäi silma see, et ta enamasti kasutab oma lõendil musta tooni. Museu d'Art Contemporani de Barcelonas (MACBA) oli tema üks teos kõrvutatud ameerika abstraktse ekspressionisti Ad Reinhardti üleni musta lõuendiga. Ainus vahe oli see, et Tàpiesi omal oli faktuuri, ta oli musta värvi alla peitnud erinevaid materjale.
Mõned näited tema töödest:
On väidetud, et musta värvi kasutamine ja sage seinateema tema teostes tuleneb Barcelona kitsastest ja hämaratest tänavatest.
Ramon Casas (1866-1932)
Rääkides Ramon Casasest, ei saa üle ega ümber terminist Modernista (modernisme), mis kujutab endast sajandivahetuse liikumist nii Kataloonia kunstis, kirjanduses, muusikas kui ma mujal. Modernista eestvedajateks kunstis olid intellektuaalid, kelle eesmärgiks oli Katalaani kunsti esile tõsta ning uuendada - tutvustati nii sümbolismi, art nouveau'd kui ka teisi liikumisi. Kõige väljapaistvama Modernista maalikunstnik oli Ramon Casas, kes sündis Barcelonas üsna jõukasse perekonda, mis võimaldas tal kunsti õppida ning reisida. Eriti liikus ta muidugi Pariisi vahet, saades mõjutusi Pariisi impressionistidelt. Barcelonasse asutas ta sõpradega Pariisi La Chat Noiri eeskujul baari nimega Els Quatre Gats, kus ma ka söömas käisin. Ma ei tea, kuidas oli olukord seal 20. sajandi alguses, kuid nüüd meeldis mulle kõige rohkem see, et baari kelnerid olid kõik veidi mossis vanamehed. Ka lisas ehedust nurgas meeleolukaid viise õhku lennutav klaverimängija. Baari algusaastail peeti seal kunstinäituseid. Muu hulgas astus üles ka Pablo Picasso ühe oma esimese isikunäitusega. Praegu on Els Quatre Gatsi hitiks on Ramon Casase autoportree koos oma partneri Romeu'ga tandemrattal. Casas on see, kes piipu suitsetab. Kelnerid väitsid muidugi võidukalt, et tegemist on originaaliga, kuid tegelikult asub originaal Kataloonia Rahvusmuuseumis (Museu Nacional d'Art de Catalunya).
Tegemist on väga suuremõõdulise teosega (191x215 cm).
Mõned näited veel Casase selgete Pariisi mõjutustega teostest:
Veel torkasid mulle MNACis silma Joaquim Mir'i(1873 - 1940) maalid. Tema kuulus Modernista maalikunstnike teise põlvkonda ning on tuntud eelkõige oma maastike poolest. Ta kuulus Katalaani vabaõhumaalijate Colla del Safrá gruppi ning põhimõtteliselt oli tema elu eesmärk tabada looduse ilu. Üks maal aga, mis MNACis üleval oli, tõi mulle kuidagi seose meie oma Konrad Mäe ja tema maastikega. Mõned näited tema töödest:
Vastureaktsioonina Modernista liikumisele tekkis 20. sajandi alguses Noucentisme (uusasjalikkus), mis vastandus boheemlusele, avangardile, eelistas klassikat ja korda. Noucentisme üheks maalikunstnikuks oli Xavier Nogués, kelle sini-valged veinikeldristseenid torkasid silma ja jäid meelde.
Ja siis oli Barcelonas veel hästi palju kunsti. Nii kohalikku kui mujalt. Mujalt pärit kunstnikest võiks mainida Kanada kunstnikku Rodney Grahamit, kelle päralt oli terve üks MACBA ( Museu d' Art Contemporani de Barcelona) korrus. Suur osa tema kontseptuaalsest ja kirjandusepõhjasest kunstist jäi mulle arusaamatuks, küll aga jäi meelde tohutusuurele valguskastile trükitud lavastatud portree, mille pealkiri oli "The Gifted Amateur" ning mis kujutab pidžaamas kunstnikku valamas lõuendile suvalise värvi triipe, olles samal ajal ümbritsetud kõikvõimalikest kunstiraamatutest (mis on ilmselt läbi loetud).
Antoni Tàpies
Tàpies on 1923. aastal sündinud tänapäevalgi Barcelonas elav kunstnik. Ta kuulub informalistide hulka ning on ilmselt kõige tuntum katalaani kunstnik. Alustas ta aga sürrealistina ning elas sageli Pariisis. Tema tööde eriliseks tunnuseks on erinevate materjalide lisamine - ta kasutab oma abstraktsetes töödes klaasi, liiva, paberit, räbalaid ja kõike muud võimalikku. Kõikidest töödest, mida ma Barcelonas nägin, jäi silma see, et ta enamasti kasutab oma lõendil musta tooni. Museu d'Art Contemporani de Barcelonas (MACBA) oli tema üks teos kõrvutatud ameerika abstraktse ekspressionisti Ad Reinhardti üleni musta lõuendiga. Ainus vahe oli see, et Tàpiesi omal oli faktuuri, ta oli musta värvi alla peitnud erinevaid materjale.
Mõned näited tema töödest:
On väidetud, et musta värvi kasutamine ja sage seinateema tema teostes tuleneb Barcelona kitsastest ja hämaratest tänavatest.
Ramon Casas (1866-1932)
Rääkides Ramon Casasest, ei saa üle ega ümber terminist Modernista (modernisme), mis kujutab endast sajandivahetuse liikumist nii Kataloonia kunstis, kirjanduses, muusikas kui ma mujal. Modernista eestvedajateks kunstis olid intellektuaalid, kelle eesmärgiks oli Katalaani kunsti esile tõsta ning uuendada - tutvustati nii sümbolismi, art nouveau'd kui ka teisi liikumisi. Kõige väljapaistvama Modernista maalikunstnik oli Ramon Casas, kes sündis Barcelonas üsna jõukasse perekonda, mis võimaldas tal kunsti õppida ning reisida. Eriti liikus ta muidugi Pariisi vahet, saades mõjutusi Pariisi impressionistidelt. Barcelonasse asutas ta sõpradega Pariisi La Chat Noiri eeskujul baari nimega Els Quatre Gats, kus ma ka söömas käisin. Ma ei tea, kuidas oli olukord seal 20. sajandi alguses, kuid nüüd meeldis mulle kõige rohkem see, et baari kelnerid olid kõik veidi mossis vanamehed. Ka lisas ehedust nurgas meeleolukaid viise õhku lennutav klaverimängija. Baari algusaastail peeti seal kunstinäituseid. Muu hulgas astus üles ka Pablo Picasso ühe oma esimese isikunäitusega. Praegu on Els Quatre Gatsi hitiks on Ramon Casase autoportree koos oma partneri Romeu'ga tandemrattal. Casas on see, kes piipu suitsetab. Kelnerid väitsid muidugi võidukalt, et tegemist on originaaliga, kuid tegelikult asub originaal Kataloonia Rahvusmuuseumis (Museu Nacional d'Art de Catalunya).
Tegemist on väga suuremõõdulise teosega (191x215 cm).
Mõned näited veel Casase selgete Pariisi mõjutustega teostest:
Veel torkasid mulle MNACis silma Joaquim Mir'i(1873 - 1940) maalid. Tema kuulus Modernista maalikunstnike teise põlvkonda ning on tuntud eelkõige oma maastike poolest. Ta kuulus Katalaani vabaõhumaalijate Colla del Safrá gruppi ning põhimõtteliselt oli tema elu eesmärk tabada looduse ilu. Üks maal aga, mis MNACis üleval oli, tõi mulle kuidagi seose meie oma Konrad Mäe ja tema maastikega. Mõned näited tema töödest:
Vastureaktsioonina Modernista liikumisele tekkis 20. sajandi alguses Noucentisme (uusasjalikkus), mis vastandus boheemlusele, avangardile, eelistas klassikat ja korda. Noucentisme üheks maalikunstnikuks oli Xavier Nogués, kelle sini-valged veinikeldristseenid torkasid silma ja jäid meelde.
Ja siis oli Barcelonas veel hästi palju kunsti. Nii kohalikku kui mujalt. Mujalt pärit kunstnikest võiks mainida Kanada kunstnikku Rodney Grahamit, kelle päralt oli terve üks MACBA ( Museu d' Art Contemporani de Barcelona) korrus. Suur osa tema kontseptuaalsest ja kirjandusepõhjasest kunstist jäi mulle arusaamatuks, küll aga jäi meelde tohutusuurele valguskastile trükitud lavastatud portree, mille pealkiri oli "The Gifted Amateur" ning mis kujutab pidžaamas kunstnikku valamas lõuendile suvalise värvi triipe, olles samal ajal ümbritsetud kõikvõimalikest kunstiraamatutest (mis on ilmselt läbi loetud).
mayo 03, 2010
otsin punga verepunasest taevast...
Suscribirse a:
Entradas (Atom)