diciembre 28, 2016

Kaamos




Kaks talve tagasi. Praegune pilkane pimedus hakkab vaikselt ähmastama mälu, mingeid detaile kustutama. Vahepeal tekib nostalgia ja igatsus päikest ja värsket apelsinimahla täis talve järele. Mis on tegelikult ainult osaliselt tõsi. Teine – sünge, vihmane, tuuline, niiske ja hirmutav – pool hakkab vaikselt ununema. 

Varsti on alles ainult mingi ideaalne mälestus ajast ja ruumist, mida igatseda, aga mis ei tule kunagi tagasi, sest seda pole tegelikult kunagi olnudki.

diciembre 13, 2016

Suva



Arvasin, et nüüdseks on mul arhiveerimine/mäletamine rohkem kontrolli all. Aga tundub, et ei ole. Leidsin kaamerast filmi, millele piltide jäädvustamist ma (peaaegu et) ei mäletagi. Film, mille ma lihtsalt unustasin ja täiesti juhuslikult nüüd aasta hiljem leidsin.

Mul on teooria, miks ma selle filmi ära unustasin. Sest see oli järjekordne limbo – ühest kohast kohale jõudmine, aga teise kohta veel mitte saabumine. See oli omamoodi mittekoht või mitteaeg. Ootehetk. Taustamuusika.

diciembre 06, 2016

Jetztzeit



Berliin oli hea. Tundub, et Berliin on alati hea. Hea toit, hea kunst, hea seltskond. Lisaks natuke melanhoolsust, nukrust, pahelisust ja elunautlemist. Tundub, et Berliini parim omadus on pakkuda täpselt seda, mida sa hetkel vajad, kuid samas hoiab ta sind ka salakavalalt enda küljes igavesti kinni, kui sa kord liiga tugevalt ta kütkeisse satud.