Kaamos

Kaks talve tagasi. Praegune pilkane pimedus hakkab vaikselt ähmastama mälu, mingeid detaile kustutama. Vahepeal tekib nostalgia ja igatsus päikest ja värsket apelsinimahla täis talve järele. Mis on tegelikult ainult osaliselt tõsi. Teine – sünge, vihmane, tuuline, niiske ja hirmutav – pool hakkab vaikselt ununema. 

Varsti on alles ainult mingi ideaalne mälestus ajast ja ruumist, mida igatseda, aga mis ei tule kunagi tagasi, sest seda pole tegelikult kunagi olnudki.