mets+tartu+pärnu

*

Vihmapiiskade norskamine aknaplekil on nii vali, et ma ei saa magama jääda. 






Mets. Eile oli õhk nii külm, et seda oli tunda kuni luudeni. Ma ei maganud hästi. Nägin unes armumisi ja seda, et mu üks kops on poolik. 







Küsisin mesiniku käest, kelle aeda me eksisime ja kes meid oma kaubikuga Elvasse viis, et kas teda nõelatakse ka. Ta vastas, et jah, ja et alguses on valus ja ebameeldiv, aga siis harjub ära. Ja et ta ei tee seda kasumi pärast, vaid pigem on see kirg tegeleda loodusega. Küsisin ka, miks see aasta sääski ei ole. Ta arvas, et selle pärast, et nii külm on.

Ja õhtul tulid sääsed. 







Ojamõõl. Võhumõõk. Pleuraõõs. Jugulaarveen.







"Mina söön kolestorooli," hõikab vanaema reipalt hommikul köögist.







Hommikusöögiks on jänesekapsas ja kuusevõrsed. Koerad läksid kaklema. Päike on soe ja natuke hirmutav, sest ma tean, et sellisele soojusele, umbsele õhule ja vaiksele linnulaulule järgneb äike ja torm, mis rebib puid juurtega maa seest välja. 








Loodus tungib peale. Majanurgast üritavad sisse pääseda sajad sihikindlad mesilased. Nende sumin meenutab mulle ulmefilme, mis kunagi öösiti magama jääda ei lasknud. Inimene tundub mesilase ees jõuetu. Mitte miski ei hoia neid eemale – nad on nõudnud selle maja endale. 







Aga maapind kumiseb ja annab teada tulijatest ja minejatest. 







Sooja metsa lõhn. Varjud liivasel metsateel. Mustaks kuivad konnalaibad. Kui mitu lindu laulab praegu? 







Kui ainult need mesilased ei oleks teisel pool maja. Ja surnud linavästrikupoegi murul. Kui poleks metsa vahel liigutavaid magamispükse ja koera koonukarvade sees kiuslikult ja ahnelt klammerduvat puuki. Kui oleks vaid üks jäätis, mis jahutaks kuumenenud aju. 




* mets + pärnu

No. 7

"Sest kas pole reisimine millegi ületamine, puhastumine kodustest kirgedest, mis on kinni harjumuspärases keskkonnas, ja ühtlasi võimalus vallandada uusi kirgi, mis on ju kindlasti omamoodi muutumine."

– Walter Benjamin