Kunstnike ruumid. Mona Hatoum Kiasmas. Ehk jaanuar.

Talve mitu nägu.

Kaamos

Kaks talve tagasi. Praegune pilkane pimedus hakkab vaikselt ähmastama mälu, mingeid detaile kustutama. Vahepeal tekib nostalgia ja igatsus päikest ja värsket apelsinimahla täis talve järele. Mis on tegelikult ainult osaliselt tõsi. Teine – sünge, vihmane, tuuline, niiske ja hirmutav – pool hakkab vaikselt ununema. 

Varsti on alles ainult mingi ideaalne mälestus ajast ja ruumist, mida igatseda, aga mis ei tule kunagi tagasi, sest seda pole tegelikult kunagi olnudki.

Suva

Arvasin, et nüüdseks on mul arhiveerimine/mäletamine rohkem kontrolli all. Aga tundub, et ei ole. Leidsin kaamerast filmi, millele piltide jäädvustamist ma (peaaegu et) ei mäletagi. Film, mille ma lihtsalt unustasin ja täiesti juhuslikult nüüd aasta hiljem leidsin.

Mul on teooria, miks ma selle filmi ära unustasin. Sest see oli järjekordne limbo – ühest kohast kohale jõudmine, aga teise kohta veel mitte saabumine. See oli omamoodi mittekoht või mitteaeg. Ootehetk. Taustamuusika.

Sõltub, ilmselt.

distant pleasure

Endla.

Déjà vu

Mu unenäod leiavad endiselt aset seal. Koos selle jooksva jänese, azulejode, kive loopivate lastega, piltidega hauakivide, tühermaale jäetud diivani ja ohakatega.

*

*suvi

          Olles teel on huvitav jälgida inimesi, kes teevad bensiinijaamades, parklates ja puhkealades peatusi. Nende liigutused on aeglased, nende pilgud natuke eksinud. Autos olles on nad kapslis, liiguvad kiirendatult edasi, kuigi keha on paigal. Ja siis nad jäävad seisma, kõik aeglustub, nad liigutavad küll rohkem, kuid tunnevad ennast kohmakalt ja aeglasena.

          Nad sirutavad, tõmbavad suitsu, söövad mõne võileiva, joovad coca-colat või energiajooki. Ja kihutavad siis edasi, sest kiire on ja peatumine on liiga aeglane ning aega pole. 

Ülepäeviti igatsen oma rõdu. Ja seda soojust. Aga mitte seda kuumust.

Kord nädalas igatsen Hullu, kes seal all öösiti karjus. Ja desorientatsiooni, mida pakub võõras kultuur.

Kuigi ma seda siis veel ei teadnud, on nendel piltidel paik, kus see esimest korda loogiline oli. Paik, kus ma üsna juhuslikult avastasin, et kaks asja, mis mulle siin maailmas kõige rohkem huvi pakuvad, on omavahel seotud. 

Seda paika iseloomustab deliirium rannas uitava eksinud koeraga, kes mulle pilkases pimeduses seljatagant oma suured liivased käpad õlgadele pani. See paik oli šamaanid, kes posisid salajooke, ja värsked värvikirevad ürdid, mis panid pea ringi käima. See paik oli värve vahetavad kaljud ja äike Vahemere kohal. Ja see oli arusaam, et me näeme seda vaid sellel ühel korra, sest meil on põgenike hullunud silmad. 

Veel, ja edaspidi eelkõige, oli see koht, kust ma tuhandete ja tuhandete juba kulunud ja räsitud lehekülgede seast leidsin ühe, mis kõnetas mind. Sellel seisis kolm nappi rida, mis muutsid kõik loogiliseks. Kuigi ma seda siis veel ei teadnud. 

"La vida no es la que uno vivió, sino

la que uno recuerda y cómo la recuer-

da para contarla."

– G. G. Márquez. Vivir para contarla. 

There was a summer.

But it was only a fleeting glimpse of a real summer. There is no summer anymore.

VLC

♥

up there

Sierra Espuña. 15 km. 1200 m. Päiksepõletus, bocadillo jäi maha.