Kuigi ma seda siis veel ei teadnud, on nendel piltidel paik, kus see esimest korda loogiline oli. Paik, kus ma üsna juhuslikult avastasin, et kaks asja, mis mulle siin maailmas kõige rohkem huvi pakuvad, on omavahel seotud. 

Seda paika iseloomustab deliirium rannas uitava eksinud koeraga, kes mulle pilkases pimeduses seljatagant oma suured liivased käpad õlgadele pani. See paik oli šamaanid, kes posisid salajooke, ja värsked värvikirevad ürdid, mis panid pea ringi käima. See paik oli värve vahetavad kaljud ja äike Vahemere kohal. Ja see oli arusaam, et me näeme seda vaid sellel ühel korra, sest meil on põgenike hullunud silmad. 

Veel, ja edaspidi eelkõige, oli see koht, kust ma tuhandete ja tuhandete juba kulunud ja räsitud lehekülgede seast leidsin ühe, mis kõnetas mind. Sellel seisis kolm nappi rida, mis muutsid kõik loogiliseks. Kuigi ma seda siis veel ei teadnud. 

"La vida no es la que uno vivió, sino

la que uno recuerda y cómo la recuer-

da para contarla."

– G. G. Márquez. Vivir para contarla.