Escucha cómo el viento
me llama galopando
para llevarme lejos.

– Neruda

C.

Cadaqués on peidus väikses lahesopis, mis asub Cap de Creusi poolsaare mägede taga. Sõit sinna on nagu Ameerika mägedel – hirmuäratav, aga samas vapustav. Tee on kitsas ja kurviline, lookleb üles mägedesse ja siis tagasi alla lahesoppi. Mäekülgedel asub lugematul hulgal oliivipuid ja mõned üksikud uhkemad villad. 

Cadaqués on valge ning paistab juba kaugelt.


Tänavatel jalutades on tunne nagu oleks Lõuna-Hispaanias. Valged majad ja kaktused.



Kitsad looklevad tänavad.



Ringi hulkuvad iseteadlikud kassid.



Ja erksad värvid.

Aga Cadaqués ei ole Lõuna-Hispaanias, vaid on hoopis Kataloonia väikelinn, millel on koht olnud paljude 20. sajandi kunstnike südames. Picasso, Dalí, Marcel Duchamp ja Miró – kõik nad on seal Vahemere sillerdust nautinud. Kütkestav linn, mida on ka Gabriel García Márques oma kirjutistes maininud (Tramontana). Cadaquésil on ajatuse hõng. Ta on maapealne paradiis, mida ei saa enam keegi täielikult nautida, sest tuhanded turistid  tahavad osa saada sellest muretust ja pitoresksest väikelinnast. Suvel kattuvad kitsad tänavad ja rannakivid rahvamassidega. Kõik, kes otsisid peidetud pärli mägede tagant lahesopist, peavad seda üksteisega jagama. Aga talvel Cadaqés puhkab suve lärmist. Ja see on Cadaqués, millega minul oli rõõm tutvuda. Vaikne, aga avatud ning parimate rannakarpidega maailmas.

Els Pescadors

Pärastlõuna

"Selja taga istub prantsuse perekond. Mees, naine ja kolm poissi. Kõik naeratavad ja on ebanormaalselt õnnelikud. Mees ja naine, kes on ilmselt kolme alla 15-aastase poja vanemad naeravad iga nende liigutuse peale. Isegi selle peale kui poegadest noorim tooliga tänavakivilt külili keset teed kukkus. Poiss oli paar sekundit ehmunud, kuid hakkas siis ise ka naerma. Šokist ülesaanuna tellisid nad kõik jääteed, jõid selle ära ning lahkusid. Vaikus saabus tagasi pärastlõunase Hispaania väikelinna kohale. Hinnatum kui kunagi varem."

There are a lot of dogs that used to be cats.

realismo mágico

 Viis filmirulli ootavad, et ma kiiresti rikkaks saaks, et siis ilmavalgust näha. Ilmselt jõuan neid poole suveni ilmutamas käia. Eile oli veel 21 kraadi sooja ja maailm mu ümber oli kirju ja sillerdav. Tuuline muidugi ka, aga see on väike hind soojuse eest. Tallinna kohal nägi lennukist ainult kahte värvi - valget ja musta. Okei, tegelikult halli ja natuke sinist ka. Mis teha.
Kataloonia oli tore, kuigi pean tunnistama, et vahepeal oli katalaani keel üsna frustreeriv. Oli ju Hispaania, aga ei olnud ka. Sain ju aru, aga ei saanud ka. Oli hoopis Kataloonia oma iseseisvuslippude ja samateemaliste gräfitikirjadega.
Kataloonia ei ole Hispaania.
On ja ei ole ka.
Peale nädalast segadusesolekut õppisin selgeks ühe katalaanikeelse sõna:

Adéu!