C.

Cadaqués on peidus väikses lahesopis, mis asub Cap de Creusi poolsaare mägede taga. Sõit sinna on nagu Ameerika mägedel – hirmuäratav, aga samas vapustav. Tee on kitsas ja kurviline, lookleb üles mägedesse ja siis tagasi alla lahesoppi. Mäekülgedel asub lugematul hulgal oliivipuid ja mõned üksikud uhkemad villad. 

Cadaqués on valge ning paistab juba kaugelt.


Tänavatel jalutades on tunne nagu oleks Lõuna-Hispaanias. Valged majad ja kaktused.



Kitsad looklevad tänavad.



Ringi hulkuvad iseteadlikud kassid.



Ja erksad värvid.

Aga Cadaqués ei ole Lõuna-Hispaanias, vaid on hoopis Kataloonia väikelinn, millel on koht olnud paljude 20. sajandi kunstnike südames. Picasso, Dalí, Marcel Duchamp ja Miró – kõik nad on seal Vahemere sillerdust nautinud. Kütkestav linn, mida on ka Gabriel García Márques oma kirjutistes maininud (Tramontana). Cadaquésil on ajatuse hõng. Ta on maapealne paradiis, mida ei saa enam keegi täielikult nautida, sest tuhanded turistid  tahavad osa saada sellest muretust ja pitoresksest väikelinnast. Suvel kattuvad kitsad tänavad ja rannakivid rahvamassidega. Kõik, kes otsisid peidetud pärli mägede tagant lahesopist, peavad seda üksteisega jagama. Aga talvel Cadaqés puhkab suve lärmist. Ja see on Cadaqués, millega minul oli rõõm tutvuda. Vaikne, aga avatud ning parimate rannakarpidega maailmas.