Mõni aeg tagasi kinnitasin endale, et sügis on mu lemmikaastaaeg ja varsti peale seda sai sügis hoopis uue tähenduse. Lõuna-Eesti kuplite ja soode vahele on vahepeal tervendav peitu pugeda. Esimese härmatise nägin ka ära – kui muru sisse astuda, siis jäid jäätunud rohulibledesse jäljed alles.
Fotod Zeniidist.
Need pildid on nii nii ilusad! Täielik balsam minu koduigatsevale hingele. Võtaks kohe isegi Baudelaire'i jälle kätte või siis Diderot kunstikriitika Salongis!
ResponderEliminar