Nähtamatud linnad

Paar eriskummalist kirjeldust Italo Calvino linnanovellist "Nähtamatud linnad":

Ahtad linnad 5

Kui te mind usute, on hästi. Kohe räägin, kuidas näeb välja Ottavia, linn-ämblikuvõrk. Kahe järsu mäe vahel on kuristik: linn ripub tühjuse kohal, kinnitudes köite, kettide ja sildade abil mäetippude külge. Liigutakse ettevaatlikult mööda puust liipreid, et jalg nende vahele ei satuks, või klammerdutakse kanepist köite külge. All pole sadade meetrite sügavuses mitte midagi; mööda hõljuvad üksikud pilved; veel allpool paistab kuristiku põhi.

Niisugune ongi linna alus - võrk, mõeldud käimiseks ja toetamiseks. Kõik muu, selle asemel, et ülespoole tõusta, ripub allapoole: köisredelid, rippvoodid, kottidega sarnanevad majad, riidepuud, terrassid nagu suurte õhupallide korvid, toiduliftid, dušid, trapetsid ja rõngad mängudeks, köisteed, kroonlühtrid, ronitaimepotid.

Kuristiku kohal rippudes on inimeste elu Ottavias siiski kindlam kui teistes linnades. Nad teavad, et võrk peab mõne aja vastu.

/---/

Linnad ja surnud 4

Argia erineb teistest linnadest selle poolest, et õhu asemel on seal maa. Tänavad on täidetud mullaga, ruumid põrandast laeni savi täis, iga trepiga on kohakuti teine, tagurpidine trepp, majade katuste kohal ripuvad kivised mullakihid nagu pilvine taevalaotus. Me ei tea, kas elanikud saavad selles linnas ringi liikuda, uuristades avaramaks usside tunneleid ja pragusid, kus väänlevad juured; niiskus hävitab inimeste kehasid ja kurnab nende jõudu; kõigil on targem paigal püsida, lamada, pealegi on seal pime.

Siit ülevalt ei paista Argiast midagi. Mõned ütlevad: "Ta on seal all", ja me peame neid uskuma; see on üksildane paik. Öösiti, kui panna kõrv vastu maad, võib mõnikord kuulda ukse paugatust.