Äratundmishetk

Äratundmisrõõm Valdur Mikita äratundmishetkest:

"Nii nagu suurem osa maalapsi, läksin ka mina hommikul õue ja naasin alles õhtupimeduses, olles jäetud kogu päevaks meeldivalt looduse hooleks. Mul oli elav fantaasia, mis aitas väikese sünesteetilise kalduvuse vormida aja jooksul üsna isevärki tunnetusviisiks. Tõenäoliselt on selliste "keelte" õppimiseks mingi kriitiline periood varajases lapsepõlves – umbes nagu tavakeele omandamise puhul. Kui see möödub, ei ole seda enam hilisemas elus võimalik õppida. Selleks ajaks, kui ma kooli läksin, olin sellest väikesest kognitiivsest hälbest leiutanud omale kummalise maailma, mis tundus väga põnev. See asendas suurel määral lugemist, telekavaatamist ja muid vähem või rohkem vaimseid tegevusi, ning mis peamine – see sammus minuga kogu aeg kaasas. Kuna mul ei olnud kellegagi mängida, õppisin "puudega rääkima". Minu maailm oli salvestatud puudesse. [---] Äratundmishetkeks, et ma pole selles veidi autistlikus maailmas üksi, sai üks juhuslikult loetud novell, kus autor kirjeldas oma pentsikut lapsepõlvefantaasiat. Bussiga sõites valdas teda peaaegu alati kujutelm, kuidas aknast välja ulatuv ebaloomulikult pikaks veninud käsi möödavilksatavaid puid maha niidab. See oli üks tilluke osa minu isiklikust maailmast, minu keelest! Just see, et keegi võis tunda täpselt samu asju, hämmastas mind toona lausa erakordselt."

Valdur Mikita, Homo Silvaticus. – Vikerkaar 1-2/2013, lk 82.

Hekkidest möödudes sirutan ma siiamaani käe välja, et neid maha niita.