Un cafetín.

La Bisvita on selle baari nimi, mis asub mu uksest umbes viiekümne sammu kaugusel ja kus ma igapäevaselt oma café con leche võtan. Ettekandjaks on noor naine, kes teab kõikide oma klientide nimesid, sest iga päev käivad seal ühed ja samad inimesed – enamasti soliidses eas mehed, kes olenemata kellaajast oma veini või cortot koos tapastega naudivad. Nad istuvad baarileti taga, vahel loevad ajalehte, vahel vaatavad baarinurgas asuvat telekat, vahel ajavad ettekandjaga juttu, aga nad on alati üksi. Viimased viis kuud olen mina igapäevaselt nende vahele istunud ja ilma midagi ütlemata ilmub minu ette café con leche koos ühe churríniga. "Un cafetín, mi niña?" küsis ta mult varem, kuid nüüdseks piisab sellest, et ma baari sisenen ja juba hakkab masin undama. Esimene kord, kui ta seda tegi, ei suutnud ma naeratust tagasi hoida – nüüdseks on sellest kohvipausist saanud mu päeva parim osa. Miks? Ma ei tea. Võib-olla sellepärast, et on hea tunne, kui keegi täielikult võõras tunnustab mu eksistentsi. Või on minust lihtsalt kohvisõltlane saanud. Viimane variant on üsna tõenäoline.