Talv Hispaanias.

Iga paari nädala tagant hiilib talv kauguses paistvatelt valgetelt mäetippudelt mõneks päevaks Leóni. Brasiillased teevad siis lumeingleid ja mängivad lumesõda, põhja-eurooplased satuvad mingisse nostalgilisse kookonisse, mille lahutamatuteks osadeks on teetass käes ja villased sokid jalas. Hispaanlased on nende kahe äärmuse vahel, kuid enamasti siiski brasiillaste poolel, hõisates iga langeva lumehelbe peale "¡Nieve!" – isegi siis, kui see lumehelves juba enne maapinnale jõudmist ära sulab. Samas on aga nendel talvepäevadel ainsaks jututeemaks "¡Qué frío!", mida hõigatakse isegi kaugelt üle tee oma naabrile, kelle salli sisse mähitud peast paistavad ainult silmad välja. 

Mina eelistan neid päev, mil õhus on värske kevadine lõhn ja minu õnneks on need siiani olnud ülekaalus. Talv Hispaanias on leebe, kuid sellegipoolest otsin ma lumehelbeid nähes esimese asjana üles oma teetassi ja villased sokid  ning vajun vaiksesse talvekookonisse. ¡Qué frío!