Xurgagailua*

     Puhtfüüsilistel kaalutlustel jäi Canon Bilbao rongist maha. Pole kaamerat, on ainult silmad ja märkmik ning kolm pastakat, millest kaks on tühjaks saanud. Ilma Canonita on imelik, aga õnneks (mitte mu pidevalt märgadele jalgadele) on ilm siin nii halb, et häid fotosid poleks nagunii saanud. Niisiis kirjutan.

   Bilbao paneb mind ennast väiksena tundma ja minu kehvasti lõhnav hotellituba ning Gehry Guggenheimi-labürint moodustavad üsna kontrastse paari. Guggenheimi muuseum on suur urn. "Muuseum kui urn" väljendit kasutas üleüdiselt muuseumite kohta baski kunstnik Pello Irazu, kelle töödega tutvusin ma esimest korda Burgose kaasaegse kunsti keskuses (CAB) ning kelle teos "Life Forms 304" on tehtud spetsiaalselt Guggenheimi urni jaoks. Kunstnik, kes ütleb, et muuseum on kõige ebaloomulikum asukoht kunsti jaoks, loob kunsti spetsiaalselt asukoha jaoks. Tundub vastuoluline, aga samas kerkib küsimus, et kuhu siis veel? 

     Kuigi Frank Gehry looklevad jooned, Richard Serra rauast keerdkäigud, 1960. aastate Ameerika hedonism ja sketchy audiogiid ajasid südame natuke pahaks, on muuseumi kollektsioon tegelikult väga huvitav. Näiteks kolumbia kunstniku Doris Salcedo skulptuurid, mis tegelevad unustamise ja mäletamisega ning oma minimalismi ja vaikimisega tekitavad erilise pinge. Vaikimine ja vaikus on kordi võimsamad kui ükskõik milline heli – seda tõdesin ma ka paar päeva tagasi nähes Leóni MUSAC-is Basilio Martín Patino 15-M sündmusi jäädvustavat dokumentaali "Libre te quiero", mille üks võimsamaid hetki oli see, kui kõik Madridi peaväljakule kogunenud streikijad minutiks vaikisid. Sama efekt, mis on lausa õõvastust tekitaval Semana Santa vaikival protsessioonil. 

      Peale Guggenheimi on Bilbaos aga ka Museo de Bellas Artes, milles homseni avatud ilmselt kõige kuulsama kolumbia kunstniku Fernando Botero korpulentsete ja kõõrdsilmsete tegelaste paraad. Ei pääse isegi mitte Arnolfini abielupaar ega Kristus. Peale Botero leidsin ma eest väga põhjaliku väljapaneku Piranesi oforte, muu hulgas ka tema imágenes fantásticas de cárceles. Kunstiteoste ajajoonel jooksin ma kõigepealt barokisaalidesse, et kohtuda oma vanade tuttavate Ribalta, Murillo ja Zurbarániga. Ja kuigi ma seda ei oodanud, leidsin eest ühe visuaalse üllatuse – Zurbaráni "La Santa Faz". Maal, mis profesora Dolorese miljonite slaidide hulgast üllataval kombel puudus. Baroki juurest lahkudes ootasin ma pikisilmi Sorollat, kelle 20 teost alles hiljuti muuseumile kingiti ning millest nad mõned ka välja olid pannud. Kes ei tea, siis Joaquín Sorolla on 20. sajandi alguses tegutsenud Valenciast pärit maalikunstnik, kelle impressionistlikud maalid on täis Vahemerd ja valgust. Bilbao ekspositsioon koosneb aga teostest, mis Sorolla maalis Baskimaal viibides – teine valgus, teised värvid, siidrijoojad ja kõrtsid. Tegelikult tahaks ma rohkem Sorollat näha. Enne Bilbaod nägin vaid ühte tööd Sevillas ning kahtlustan, et enamus Sorolla teostest asub ilmselt Valencias. Museo de Bellas Artes'i rosmariinilõhnalistes saalides asendasid hispaania impressionistide teoseid peagi 20. sajandi rahvusvahelised klassikud. Igal muuseumil on oma Picasso, minul oli nälg ja keskendumisvõime kadumine.

      Pikk heietus, aga rong tagasi läheb alles seitsme tunni pärast, on öö ja sajab vihma. Kõik mu sokid kuivavad radikal, mis tegelikult vist ei tööta. Minu isiklik Bilbao efekt.  

* Guggenheimis asuva Claes Oldenburgi hiiglasliku tolmuimeja ("Vacuum Cleaner", 1964–71) baskikeelne nimi, mis oma kirjapildi poolest võtab minu jaoks kokku kogu Bilbao-reisi.