Porto

Need fotod ei räägi sõnagi sellest, kuidas me Hispaania-Portugali piiri peal mägedesse autoga ära eksisime ja kogemata väiksesse külasse sattusime, kus saja-aastased vanurid juurtega puid mööda maanteed vedasid. Nad ei räägi sõnagi sellest, kuidas Portugalis oli nii tihe udu ja vihmasadu, et autod vaid ohutuledega liikusid ja aknast polnud näha kaugemale kui meeter. Ja nad ei räägi midagi sellest pingelisest vaikusest, mis sellel hetkel autos oli. Või sellest, kuidas kõik tundsid, et surm on lähedal.  Nad ei räägi sellest, kuidas me mitu tundi mööda Boavistat kõndisime, et ookeanini jõuda ning selle ajal rikaste linnaosasse ära eksisime, kus valgeid villasid kaitsesid võõraste pilkude eest kõrged kivimüürid ning tänavatel kihutasid sportautod. Nad ei räägi ka sellest, kuidas lõhnasid Serralvesi aiad või maitsesid sardiinid väikses kalurikülas. Ega sellest, kuidas me kogemata Bom Jesusi juurde mäe otsa sõitsime – pilkases pimeduses, kilomeetrite kõrgusele, all virvendamas linnatuled. Nad ei räägi midagi sellest, kuidas me surnuaia kõrval ainsate hingeliste käest hirmunult teed küsisime (“kus on Hispaania?”) ning kuidas nad meid valele teele juhatasid, mis oli käänulisem ja kitsam, kui ma ühtegi autoteed oleksin ette osanud kujutada. Või sellest süsimustast ja tähisest taevast, mis meid saatis, kui me kannatlikult pimedate metsade vahel tiirutades väljapääsu ootasime. Ja ei räägi nad ka Montalegre külast ega mägitee ainsast bensiinijaamast, kus välja kostunud lärm vaibus hetkel, mil me kohvikusse sisenesime ning kõik pilgud meie poole pöördusid. Nad ei räägi sellest, kuidas me Hispaania piiri ületades rahulikumalt hingata saime ega sellest, kuidas me kell neli hommikul lõpuks külma ja inimtühja Leóni jõudsime. Nad räägivad ainult sellest, kui ilus ja perfektne on Porto, mistõttu kõik ülejäänu tundub nüüdseks juba väljamõeldud loona.