persiana

Vahel tuleb mulle tuulistel ja süngetel suvepäevadel meelde nende päikeselaikude mäng, mis läbi persiana mu õõvastavalt roosadele toaseintele pääsesid. Ja siis tuleb meelde see käheda häälega naine, kes igal õhtul läbi telefoni oma sõbrannale retsepte jagas. Või see mees vastasmajast, kes alati oma lastega koos süüa tegi. Avatud aknast kostev toidusärin põrkus ja võimendus majade vahel, lisandiks laste kilked ja noomivad hüüatused. Ja tuleb meelde see, kuidas valge vanainimeste pesu alati akende vahel rippus. Soliidne ja naeratav. Ja see, kuidas katedraali tuled kell 12 kustunud olid, aga nahkhiired lendasid edasi. Õhk oli soe, kohati isegi lämmatav. Katie kõndis susside lohisedes kööki, kolistas pottide ja pannidega ja läks oma tuppa tagasi. Svenja naeris ja karjus jalgpalli vaadates või naeris niisama omaette. 

Ja siis tuleb meelde see tühi laste mänguväljak. Taevas oli krõbedalt sinine ja ilm pidi vist olema külm, aga päike paistis ja soe oli. Ümberringi ei olnud mitte kedagi, ainult kollased konstruktsioonid ja roheline hekk. Nurga peal oli miniatuurne toidupood, kuhu võis minna ka ilma rahata, lubades raha järgmistel päevadel ära tuua. 

Ja siis ma mõtlen, et kuidas see on võimalik, et ma neid asju enam kunagi ei näe ega kuule? 

Pealtnäha ebaoluline jäädvustus persiana kaudu tuppa tungivatest päikesekiirtest peidab endas tegelikult rikkalikku kadunud maailma. See oli minu tuba.