Paris

 Pariis novembris: soe ja hall. Käisin läbi kõik vanad tuttavad kohad ja lisaks paar uut klassikut nagu näiteks Versailles ja Montparnassi surnuaed. Viimases otsisin vist umbes 15 minutit haudade vahel Charles Baudelaire'i puhkamiskohta, kuni lõpuks tuli üks lahtiste hõlmade ja vildakalt pähe visatud mütiga prantsuse mees ja hõikas kaugelt "Que recherchez-vous?" Saanud vastuseks Baudelaire, viis ta mind kohe haudade rägastikus õigesse kohta ja seletas, et kurikuulsat poeeti ongi raske leida.
Versailles'sse sõitsin ma kogemata metroopiletiga jänest ja jõin Petit Trianoni poole jalutades eriti haput hõõgveini (vin chaud), mis tekitas jõulutunde. Veel suurema jõulutunde tekitas Notre-Dame'i ette püstitatud kuusk, mille ehtimise tunnistajaks ma olin. Inimesed ei suutnud otsustada, kas pildistada ennast kuuse või katedraali taustal.
Novembrikuise Pariisi üks võludest on turistide vähesus. Vahepeal tundus nagu oleks linn maha jäetud, mis muidugi tekitas natuke õõvastava tunde: hall udusse mattunud tühi Pariis, mille üle valvab vaid Eiffeli torni otsast pilvedesse valgusvihkusid heitev prožektor. Järgmisel hetkel olid tänavad täis stiilseid suitsupahvivaid ja kiledal häälel prantsuse keelt vuristavaid kohalikke, kes haarasid boulangerie'st veel kiirelt paar baguette'i, kõrvalasuvast poest beajoulais nouveau (c'est arriveé!) pluss juustu ja kadunud nad jälle olidki. Kodudesse, kus Pariis on igapäev.