Ja loomulikult inimesed.
Hispaania vanuritest võiks pikalt kirjutada. Nad on stiilsed, uhked, enda eest hoolt kandvad ja nooremate poolt austatud. Ükski hispaania daam ei välju kodust korraliku soengu ja seelikuta. Ja kahtlustan, et meeste garderoobist moodustavad enamuse kardiganid ja erinevad sonid. Keegi ei kahtle selles, et just pensionärid teavad kõiki elu saladusi ning peetakse päris loomulikuks sedagi, et lapselapsed oma vanaisale "señor" peavad ütlema.
Mu lemmikuteks on üks vanapaar, kellel aastaid ilmselt rohkem kui ma arvatagi oskaksin. Aga iga päev näen ma neid käest kinni tigusammul künkast üles rühkimas selleks, et katedraali kõrval pingil pool tundi jalgu puhata ning seejärel tagasi kodu poole tudiseda. Iga 50 meetri tagant teevad nad istumispausi ja jälgivad mööduvaid inimesi. Samamoodi nagu mina jälgin neid.
Fotodele on jäänud mõned ekstravagantsemad stiilinäited Astorgast. Leónis domineerivad siiski pruunid ja tumesinised toonid ning kardiganid, sonid, triiksärgid, pahkluudeni ulatuvad seelikud, pruuniks värvitud juuksed ja punaseks võõbatud huuled. Hispaania vanurid on omaette nähtus.