"Ainuke mure on, kas sajab või ei saja.

    Asusime teele lõunapaiku. Tartu oli umbne ja palav – äikese-eelselt tardunud. Kõik oli palju rohelisem kui 200 kilomeetrit põhjapool. Elva buss oli täis tomatitaimi ja koolilapsi. Mõned neist sõitsid ka Vapramäele. Jälgisime neid, et teada saada, millal maha minna. Viimati käisime siin sügisel, kevadises roheluses tundub kõik teistmoodi.

   Vapramäelt läks tee läbi metsa ja põldude vahelt. Kokku umbes viis kilomeetrit – vähem kui tund aega jalutamist. Tartu poolt lähenesid äikesepilved ja sadas peent uduvihma. Õhk oli raske ja liibus vastu keha. Kõndisime kiiresti, sest sääskedest must õhk ei lasknud hingata. "Ära lase neil oma hirmu tunda".

  Kohale jõudes läksime pööningule magama ja hakkas sadama. Kuskil kaugemal kõmises äike, vihmasadu kord nõrgenes, kord tugevnes. Kuid laulurästas istus ikkagi puuladvas ja vilistas oma kummalisi meloodiaid.

  Pihlakad veel ei õitse, aga õitsevad toomingad ja kirsipuud. Lompide ääred on kaetud õietolmuga. Sääski on ka palju ja tundub, et ka puuke.

 *

Katkestus."



– 2010, 2011.