julio 24, 2014
julio 23, 2014
julio 15, 2014
junio 27, 2014
Mälupildid ja unepildid
Minu mälu koosneb nendest piltidest, mis ma olen teinud.
See, kuidas ma mäletan näiteks 2012. aasta suve, sõltub suuresti sellest, kui odavat filmi ja millist kaamerat ma kasutasin.
Ma tahaks, et sama meetodit saaks kasutada unenägudega.
Et oleks näiteks pilt, mis räägiks sellest poisist seal merepõhjas, kellega ma pikalt vestlesin ja kes rääkis mulle oma elust.
Aga unepilte pole võimalik materialiseerida. Kahjuks. Või siis on – aga see poleks päris. Mitte nii nagu unenäod on.
junio 04, 2014
mayo 28, 2014
mayo 25, 2014
*
Vihmapiiskade norskamine aknaplekil on nii vali, et ma ei saa magama jääda.
Mets. Eile oli õhk nii külm, et seda oli tunda kuni luudeni. Ma ei maganud hästi. Nägin unes armumisi ja seda, et mu üks kops on poolik.
Küsisin mesiniku käest, kelle aeda me eksisime ja kes meid oma kaubikuga Elvasse viis, et kas teda nõelatakse ka. Ta vastas, et jah, ja et alguses on valus ja ebameeldiv, aga siis harjub ära. Ja et ta ei tee seda kasumi pärast, vaid pigem on see kirg tegeleda loodusega. Küsisin ka, miks see aasta sääski ei ole. Ta arvas, et selle pärast, et nii külm on.
Ja õhtul tulid sääsed.
Ojamõõl. Võhumõõk. Pleuraõõs. Jugulaarveen.
"Mina söön kolestorooli," hõikab vanaema reipalt hommikul köögist.
Hommikusöögiks on jänesekapsas ja kuusevõrsed. Koerad läksid kaklema. Päike on soe ja natuke hirmutav, sest ma tean, et sellisele soojusele, umbsele õhule ja vaiksele linnulaulule järgneb äike ja torm, mis rebib puid juurtega maa seest välja.
Loodus tungib peale. Majanurgast üritavad sisse pääseda sajad sihikindlad mesilased. Nende sumin meenutab mulle ulmefilme, mis kunagi öösiti magama jääda ei lasknud. Inimene tundub mesilase ees jõuetu. Mitte miski ei hoia neid eemale – nad on nõudnud selle maja endale.
Aga maapind kumiseb ja annab teada tulijatest ja minejatest.
Sooja metsa lõhn. Varjud liivasel metsateel. Mustaks kuivad konnalaibad. Kui mitu lindu laulab praegu?
Kui ainult need mesilased ei oleks teisel pool maja. Ja surnud linavästrikupoegi murul. Kui poleks metsa vahel liigutavaid magamispükse ja koera koonukarvade sees kiuslikult ja ahnelt klammerduvat puuki. Kui oleks vaid üks jäätis, mis jahutaks kuumenenud aju.
* mets + pärnu
Mets. Eile oli õhk nii külm, et seda oli tunda kuni luudeni. Ma ei maganud hästi. Nägin unes armumisi ja seda, et mu üks kops on poolik.
Küsisin mesiniku käest, kelle aeda me eksisime ja kes meid oma kaubikuga Elvasse viis, et kas teda nõelatakse ka. Ta vastas, et jah, ja et alguses on valus ja ebameeldiv, aga siis harjub ära. Ja et ta ei tee seda kasumi pärast, vaid pigem on see kirg tegeleda loodusega. Küsisin ka, miks see aasta sääski ei ole. Ta arvas, et selle pärast, et nii külm on.
Ja õhtul tulid sääsed.
Ojamõõl. Võhumõõk. Pleuraõõs. Jugulaarveen.
"Mina söön kolestorooli," hõikab vanaema reipalt hommikul köögist.
Hommikusöögiks on jänesekapsas ja kuusevõrsed. Koerad läksid kaklema. Päike on soe ja natuke hirmutav, sest ma tean, et sellisele soojusele, umbsele õhule ja vaiksele linnulaulule järgneb äike ja torm, mis rebib puid juurtega maa seest välja.
Loodus tungib peale. Majanurgast üritavad sisse pääseda sajad sihikindlad mesilased. Nende sumin meenutab mulle ulmefilme, mis kunagi öösiti magama jääda ei lasknud. Inimene tundub mesilase ees jõuetu. Mitte miski ei hoia neid eemale – nad on nõudnud selle maja endale.
Aga maapind kumiseb ja annab teada tulijatest ja minejatest.
Sooja metsa lõhn. Varjud liivasel metsateel. Mustaks kuivad konnalaibad. Kui mitu lindu laulab praegu?
Kui ainult need mesilased ei oleks teisel pool maja. Ja surnud linavästrikupoegi murul. Kui poleks metsa vahel liigutavaid magamispükse ja koera koonukarvade sees kiuslikult ja ahnelt klammerduvat puuki. Kui oleks vaid üks jäätis, mis jahutaks kuumenenud aju.
* mets + pärnu
mayo 21, 2014
mayo 20, 2014
mayo 09, 2014
Suscribirse a:
Entradas (Atom)