t r a c i n g  t h e  m e m o r y  o f   t r a c i n g  t h e  m e m o r y

behind the scenes

Tonight no poetry will serve

Alfredo Jaar @ Kiasma

Anastasia

Viimased biennaalikülastajad.

Ehk Veneetsia novembris.

Veneetsia kunstibiennaali külastamisel novembris on omad plussid ja miinused. Plussiks on see, et turiste on oluliselt vähem kui suvel. Miinuseks on see, et paljud näitused on juba kinni pandud ja osad kunstiteosed/paviljonid näevad suviste kunstihuviliste pealetungist väga räsitud ja väsinud välja. Aga mul õnnestus siiski näha kõike, mida ma lootsin ja tahtsin näha. Mõned näited:

Lara Almarcegui esindamas Hispaaniat.


Mark Manders Hollandi paviljonis.


Richard Mosse Iirimaa paviljonis.

Eraldi tahaksin veel välja tuua Iisraeli ja Mehhiko paviljone väga võimsate, kaasahaaravate, kunsti ja seda ümbristevat keskkonda siduvate tervikteoste eest ja meie hotellitoas elutsenud sääski (ja kummitusi) äärmiselt negatiivsete emotsioonide tekitamise eest. 

Kahtluse varjud.

September on alati olnud hea kuu.

brln

Ma läksin Berliini eelarvamustega ja need kuulujuttudel põhinenud eelarvamused vastasid tõele. Kõik ongi Berliinis noored, kõik pidutsevad, kunst ja kultuur vohavad, kõik on öko ja vegan, kõigil on jalgratas, kõik on popp ja noortepärane ja samas alternatiivne. Kõik on äge. 

Ainsateks miinusteks on see, et kuskil ei saa kaardiga maksta ja metroopilet on kallis. Esimene probleem on küll peamiselt välismaalastel ja teine lahendatakse jalgrattaga. Lisaks on nad ka internetiga väga kitsid, aga selle probleemi lahenduseks on oma kodubaari/kohviku leidmine.

Galeriide rohkus on üllatav. Ja eraldi kommertsgaleriide piirkond – lausa suurepärane. Galeriidest saab nii suure kaasaegse (rahvusvahelise) kunsti doosi, et muuseumitesse jõudmine vajab erilisi pingutusi. Mina neid pingutusi teha ei suutnud, külastasin ainult Jüdisches Museumi, mille kõige eredam elamus oli kahtlemata Holokausti torni hirmutav ja aukartust äratav pimedus. Ja õues sadas vihma. 

Huvitav kogemus oli ka Andreas Mühe book launch kell 11 hommikul. Peamiselt musta riietatud kunstiinimesed haarasid hommikuse šampuseklaasi, ökovõileiva ja ostsid raamatuid. (Võib-olla ei olnud ainult kõige parem idee minna book launchilt otse juudimuuseumisse.) Berliini abc (art berlin contemporary) raames toimus ka Martha Rosleri book launch, kus Rosler esines umbes 45 minutilise ettekandega. Kuna mul õnnestus endale seal istekoht saada – ja eriti veel kindel istekoht, sest osad entusiastlikud lauale istunud kuulajad kukkusid sellega peale lauset "New York doesn't need a biennale" dramaatiliselt ümber – siis oli tegemist väga huvitava ja nauditava lühivestlusega poliitilise kunsti ja gentrifikatsiooni teemal. 

abc kunstimess ja MISS READ raamatumess sisaldasid endas põhimõtteliselt kõike: huvitavat, igavat, robustset, õrna, poliitilist, esteetilist, minimalistlikku (jne) kunsti ja sama laia spektrumi ulatuses erinevaid publikatsioone. Lisaks veel natuke liiga kallist kohvi ja ajusid nüristavat heli-installatsiooni. 

Mul läks kaks päeva aega, et Berliini rütmile pihta saada ja need kaks päeva olid väga väsitavad. Kuid lõpuks oli mul isegi kahju Berliinist lahkuda... peamiselt viigimarjade ja oreo šokolaadi pärast. 

punctum

12.–24. august 2013

TT vol. 4

Tahan näha.

Tallinna Teisipäev vol. 3