Suvi. Olid tore (loe: intensiivne), aga veel parem, et sa läbi oled.

Täna oli esimest korda kuulda ritsikate sirinat.

Konverentsile / Packing

T-Rex.

Päike on põhjapoolsemates akendes tagasi.

febrero

Otra casa. Üle pika aja, aga samas nii tuttav, nii sama. Turisti mullis on ikka vahepeal hea olla. Kui ei pea oma pead vaevama olmeprobleemide ja bürokraatiaga, vaid saab lihtsalt jalutada, mariscosid süüa ja mõelda, et elu on hea. Kuigi tegelikult ma ju tean, et kui jääda natuke kauemaks, siis tuleksid kõik need probleemid ja kannatused jälle nähtavale. Turistimull laguneks.

Kunstnike ruumid. Mona Hatoum Kiasmas. Ehk jaanuar.

Talve mitu nägu.

Uus aasta. Sama afäär.

Kaamos

Kaks talve tagasi. Praegune pilkane pimedus hakkab vaikselt ähmastama mälu, mingeid detaile kustutama. Vahepeal tekib nostalgia ja igatsus päikest ja värsket apelsinimahla täis talve järele. Mis on tegelikult ainult osaliselt tõsi. Teine – sünge, vihmane, tuuline, niiske ja hirmutav – pool hakkab vaikselt ununema. 

Varsti on alles ainult mingi ideaalne mälestus ajast ja ruumist, mida igatseda, aga mis ei tule kunagi tagasi, sest seda pole tegelikult kunagi olnudki.

Jetztzeit

Berliin oli hea. Tundub, et Berliin on alati hea. Hea toit, hea kunst, hea seltskond. Lisaks natuke melanhoolsust, nukrust, pahelisust ja elunautlemist. Tundub, et Berliini parim omadus on pakkuda täpselt seda, mida sa hetkel vajad, kuid samas hoiab ta sind ka salakavalalt enda küljes igavesti kinni, kui sa kord liiga tugevalt ta kütkeisse satud.

Enne lund

Enne lund oli sügisidüll.




Ja enne lund oli udu.

Talveuni

Pilkase pimeduse saabumise puhul tuletan meelde veel mõnda helgemat hetke viimastest kuudest. Ja saadan seda ühe lihtsa tsitaadiga, mis võtab kokku nii magusa kleepuva igikestva oleviku kui ähmase ja ohtlikuna tunduva tuleviku: 

"Mis on aeg? Saladus – olemuseta ja kõikvõimas. "

– Thomas Mann, Võlumägi.

September. Uued teadmised. Protsess.