febrero

Kaheksa aastat tagasi piisas mulle vaid ühest Zenit EM-st. Mul on tunne, et ma peaksin ennast tagasi stardijoonele tõmbama. Et oleks parem, mis edaspidi tulla võib.

Äratundmishetk

Äratundmisrõõm Valdur Mikita äratundmishetkest:

"Nii nagu suurem osa maalapsi, läksin ka mina hommikul õue ja naasin alles õhtupimeduses, olles jäetud kogu päevaks meeldivalt looduse hooleks. Mul oli elav fantaasia, mis aitas väikese sünesteetilise kalduvuse vormida aja jooksul üsna isevärki tunnetusviisiks. Tõenäoliselt on selliste "keelte" õppimiseks mingi kriitiline periood varajases lapsepõlves – umbes nagu tavakeele omandamise puhul. Kui see möödub, ei ole seda enam hilisemas elus võimalik õppida. Selleks ajaks, kui ma kooli läksin, olin sellest väikesest kognitiivsest hälbest leiutanud omale kummalise maailma, mis tundus väga põnev. See asendas suurel määral lugemist, telekavaatamist ja muid vähem või rohkem vaimseid tegevusi, ning mis peamine – see sammus minuga kogu aeg kaasas. Kuna mul ei olnud kellegagi mängida, õppisin "puudega rääkima". Minu maailm oli salvestatud puudesse. [---] Äratundmishetkeks, et ma pole selles veidi autistlikus maailmas üksi, sai üks juhuslikult loetud novell, kus autor kirjeldas oma pentsikut lapsepõlvefantaasiat. Bussiga sõites valdas teda peaaegu alati kujutelm, kuidas aknast välja ulatuv ebaloomulikult pikaks veninud käsi möödavilksatavaid puid maha niidab. See oli üks tilluke osa minu isiklikust maailmast, minu keelest! Just see, et keegi võis tunda täpselt samu asju, hämmastas mind toona lausa erakordselt."

Valdur Mikita, Homo Silvaticus. – Vikerkaar 1-2/2013, lk 82.

Hekkidest möödudes sirutan ma siiamaani käe välja, et neid maha niita. 

southend-on-sea

Filmirullid. Valmistavad kõige suuremat rõõmu ja vahel ka kõige suuremat pettumust. Aga mõnikord kui neil  pikka aega seista lasta, siis võib ka pettumusest rõõm saada. Oleneb, kuidas olukorrale läheneda.

Kopli

Tripp, mida sai terve suve edasi lükatud, sai lõpuks teoks. Ma polnud kunagi varem nii kaugel Koplis käinud. Ja samuti polnud ma enne tänast mitte kunagi e-bayst tellinud. What a day.

Ma unustan asju.

otoño

Mõni aeg tagasi kinnitasin endale, et sügis on mu lemmikaastaaeg ja varsti peale seda sai sügis hoopis uue tähenduse. Lõuna-Eesti kuplite ja soode vahele on vahepeal tervendav peitu pugeda. Esimese härmatise nägin ka ära – kui muru sisse astuda, siis jäid jäätunud rohulibledesse jäljed alles.
Fotod Zeniidist.

Zeniidist.

Mustvalge elu.

Suvi-päike-meri. Ja eksinud pehmeloom. Fotokas ikka zeniit EM ja film mingi 50 ISO-ne. Pintslid ja värvifirmad.

Roma

Rooma tänavad

Ma muidu kirjutaksin ISO-dest ja filmidest, aga ma kuskilt lugesin, et see oleks sama hea kui maalide puhul rääkida pintslitest ja värvifirmadest, nii et ma ei tee seda. Lihtsalt Rooma ja tema tänavad... filmil.

Tutte le strade portano a Roma

"Rooma on tolmune. Tolm, mis on tekkinud varemete lagunemisest, on kinnitanud ennast mu pruunidele nahkkingadele, mu mustadele sukkadele ja ülejäänud kehale. Nägin isegi tolmukeeriseid mööda tänavaid lendamas.

Mul on seeliku taskus oliivipuu leht."




"Meie kodu lähedal on serpentiini nimeline üles-alla looklev tänav, mis reede õhtul kihab inimestest, kes hoiavad käes helkivaid veiniklaase ja sigarette ning vestlevad valjul häälel - nii nagu itaallastele kohane. Seinad on seal kaetud luuderohu ja tänavad munakividega. Vespad põristavad küngastelt üles ja alla. "



"Pasta e faglio - soe supp, mis soojendaks vihmasest ilmast külmunud näppe ja varbaid. Jah, ka Rooma kevad võib olla külm ja vaenulik."



"Kell on 5.30 hommikul ja me asume teele. Piiritajad tiristavad, aga õues on veel pime. Ciao, Roma! Sa olid tore. Esimestel päevadel panid mu jalad valutama ja viimastel pea, kuid kõik oli siiski grandioosne ja hea.




Ciao!"