Pilkase pimeduse saabumise puhul tuletan meelde veel mõnda helgemat hetke viimastest kuudest. Ja saadan seda ühe lihtsa tsitaadiga, mis võtab kokku nii magusa kleepuva igikestva oleviku kui ähmase ja ohtlikuna tunduva tuleviku: 

"Mis on aeg? Saladus – olemuseta ja kõikvõimas. "

– Thomas Mann, Võlumägi.

persiana

Vahel tuleb mulle tuulistel ja süngetel suvepäevadel meelde nende päikeselaikude mäng, mis läbi persiana mu õõvastavalt roosadele toaseintele pääsesid. Ja siis tuleb meelde see käheda häälega naine, kes igal õhtul läbi telefoni oma sõbrannale retsepte jagas. Või see mees vastasmajast, kes alati oma lastega koos süüa tegi. Avatud aknast kostev toidusärin põrkus ja võimendus majade vahel, lisandiks laste kilked ja noomivad hüüatused. Ja tuleb meelde see, kuidas valge vanainimeste pesu alati akende vahel rippus. Soliidne ja naeratav. Ja see, kuidas katedraali tuled kell 12 kustunud olid, aga nahkhiired lendasid edasi. Õhk oli soe, kohati isegi lämmatav. Katie kõndis susside lohisedes kööki, kolistas pottide ja pannidega ja läks oma tuppa tagasi. Svenja naeris ja karjus jalgpalli vaadates või naeris niisama omaette. 

Ja siis tuleb meelde see tühi laste mänguväljak. Taevas oli krõbedalt sinine ja ilm pidi vist olema külm, aga päike paistis ja soe oli. Ümberringi ei olnud mitte kedagi, ainult kollased konstruktsioonid ja roheline hekk. Nurga peal oli miniatuurne toidupood, kuhu võis minna ka ilma rahata, lubades raha järgmistel päevadel ära tuua. 

Ja siis ma mõtlen, et kuidas see on võimalik, et ma neid asju enam kunagi ei näe ega kuule? 

Pealtnäha ebaoluline jäädvustus persiana kaudu tuppa tungivatest päikesekiirtest peidab endas tegelikult rikkalikku kadunud maailma. See oli minu tuba.

Kunst ja kaktused.

Viimase poolaasta (ilusamate) piletite kollektsioon.

Un cafetín.

La Bisvita on selle baari nimi, mis asub mu uksest umbes viiekümne sammu kaugusel ja kus ma igapäevaselt oma café con leche võtan. Ettekandjaks on noor naine, kes teab kõikide oma klientide nimesid, sest iga päev käivad seal ühed ja samad inimesed – enamasti soliidses eas mehed, kes olenemata kellaajast oma veini või cortot koos tapastega naudivad. Nad istuvad baarileti taga, vahel loevad ajalehte, vahel vaatavad baarinurgas asuvat telekat, vahel ajavad ettekandjaga juttu, aga nad on alati üksi. Viimased viis kuud olen mina igapäevaselt nende vahele istunud ja ilma midagi ütlemata ilmub minu ette café con leche koos ühe churríniga. "Un cafetín, mi niña?" küsis ta mult varem, kuid nüüdseks piisab sellest, et ma baari sisenen ja juba hakkab masin undama. Esimene kord, kui ta seda tegi, ei suutnud ma naeratust tagasi hoida – nüüdseks on sellest kohvipausist saanud mu päeva parim osa. Miks? Ma ei tea. Võib-olla sellepärast, et on hea tunne, kui keegi täielikult võõras tunnustab mu eksistentsi. Või on minust lihtsalt kohvisõltlane saanud. Viimane variant on üsna tõenäoline. 

del mar

Ühel päeval arte contemporáneo ja arte barroco eksamite vahel sain ma tukastades ilmutuse ja ärkasin nuttes.

Ñ

Maikuu. Metsamineku kuu. Kampsun, kummikud, saun, sääsed ja hästi peidetud metsajärv, kus sillad vaikselt kõdunevad ning kalad üsna ülbelt saiast keelduvad. Kuuendat aastat järjest ja iga aastaga muutub aina olulisemaks.

El Mariachi

El Mariachi

    Oli päiksepaisteline juunikuu päev ja Mihkel otsustas töölt koju jalutades veidike jalgu puhata. Ta teadis, et teel Balti jaama on Nunne ja Suur-Kloostri täna nurgal viinapuuväätidega kaetud seina ees üks tool, mis on enamasti vaba, sest harilikult keegi ei märka Balti jaama ja vanalinna vahel kihutades seda natuke kõrvalist kohta. Õnneks oli tool ka seekord vaba. Mihkel istus sinna maha ja hakkas endale tubakat keerama. Ta harilikult ei suitsetanud, aga üks sõber oli talle hiljuti Inglismaalt kvaliteettubakat toonud ja ta otsustas seda kena suvist päeva selle proovimiseks ära kasutada. Ta keeras tubakat aeglaselt ja kohmakalt. Üleval Patkuli vaateplatvormil käis turismihooaeg täies hoos – inimesed lärmasid, sagisid ja pildistasid. Nad pildistasid vanalinna ja selle torne ning merd – kõike seda, mida Mihkel nägi iga päev töölt koju jalutades. Vanalinnas töötamine oli ühelt poolt privileeg, kuid samas oli vanalinn nagu mull, kus päris elu ja probleemide asemel võidutsesid fotokaamerate taha peitunud turistid, ülikallid söögikohad ja nänni müüvad suveniiripoed. 

 Mihkel oli just tubaka keeramisega valmis saanud ning hakkas tikke otsima. Ta oli need spetsiaalselt R-kioskist ostnud. Leidnud tikud oma vesti taskust, süütas ta lõpuks oma pläru ja hakkas mööduvaid inimesi jälgima. Nunne tänavat pidi liikus palju turiste, aga ka mõningaid kohalikke. Kohalikud tundis enamasti ära selle järgi, et nad ei vaadanud taevasse, ei kandnud fotokaameraid ja sageli ei olnud nii mugavalt riides kui matkamise jaoks valmistunud välismaalased. “Mida teeksid turistid Balti jaama turul?” mõtles Mihkel endamisi, nähes et suur grupp inglise keelt kõnelevaid noorukeid liigub Balti jaama poole. “Võib-olla sõidavad nad lihtsalt Pärnusse. Rannakuurortisse.” Peale inglasi tuli üks helerohelises kleidis naine, kelle ühtlane tikk-kontsade klõpsumine kajas juba kaugelt. Mihkel arutles endamisi, et see naine peab olema kohalik, sest selliste jalanõudega ei saaks turistikat teha. Järsku hakkas kuskilt kostma muusikat. Vanalinna poolt nurga tagant tulid välja kolm kitarride ja sombreerodega Mehhiko vanameest, kes hakkasid südantlõhestavalt laulma: “De colores, de colores, de colores se visten los campos en la primavera. De colores, de colores son los pajaritos que vienen de afuera. De colores, de colores es el arco iris que vemos lucir...”. Nad liikusid Schnelli tiigi poole ja naelutasid paigale iga turisti. Kõik tahtsid neist tuhandeid pilte saada. Inimesed naeratasid. Mured olid hetkeks maailmast kadunud.

Mihkel kustutas tubaka ja hakkas läbi Balti jaama tunneli kodu poole liikuma. Ta otsis oma taskutest välja kõik mündid, sest ta teadis, et tunnelis on üks väike vene poiss, kes seal pea iga päev trummipulkadega vastu plastikust pange põristab. Ühel päeval võib ju ka sellest poisist mariachi saada. 








---
Valminud koolitööna.

A Kodak.

 Rohkem Kodaki reklaame 1886–1923 siit.

"Fotoklubide XII kokkutulekul, millest võttis osa ka arvukalt teiste liiduvabaiikide fotograafe, tekitas kõige suuremat elevust üksikautorite ja klubide fotokomplektide võrdlemine, samuti slaidikomplektide ülevaatus. Iga autor võis esitada kümnest slaidist koosneva komplekti, mis pidi olema sisuline ja kunstiline tervik, soovitatavalt koos saatemuusikaga. Seda võiks tituleerida ka stoppkaadritest koosnevaks filmiks."
– V. Parhomenko, "Edasi", 1981.

Ma tahaks ausalt öeldes näha sellist presentatsiooni. Kõlab nagu vanakooli powerpoint – ainult, et muusikaga!

naised peeglis

Ilse Bing, autoportree, 1931.




Florence Henri, autoportree, 1928

"Synchronisation", Rimas Sakalauskas, 2009.

Hetk tagasi avasin lingi, siis vajutasin uuele netilehele ja unustasin ära, et kuskil "lehtede" vahel laeb mul see video, mida ma polnud kunagi varem näinud. Süvenesin tekstidesse ja järsku hakkas kuskilt kummalist müra tulema. Vaatasin aknast välja ja mõtlesin, et mingid imelikud lennukid või katki läinud troll ehk. Müra aga valjenes. Panin näpud kõrvadesse ja mõtlesin: "No nii, ongi käes – mingi massipsühhoos müra kaudu. Huvitav, kas teised ka taipavad kõrvad kinni katta? Kas see üldse aitab?". Vaatasin aknast välja, et näha kas teised inimesed hoiavad ka oma peadest kinni. Müra aga ei kadunud kuhugi ja ma otsustasin akna kinni panna. Just akna kinnipanemise hetkel nägin võimendi kurjakuulutavat punast tuld helendamas ja mulle meenus, et ma olin pannud ühe video laadima. See oli see video. Nüüd on imelik mõelda, et idee kõikehõlmavast ja inimesi oma tahtele allutavast mürast nii loomulik tundus.
Õnnelikul kombel pääsesin massipsühhoosist. 

Puhkus. Jutumärkides.

Michel de Certeau

"Kõndimise žest kasutab ära ruumikorraldust, nii panoptiline kui too ka on: kõndimine pole sellele võõras (see ei toimu kuskil mujal), aga ka mitte samavormiline (ruumikorraldus ei tee kõndimist selleks, mis see on). Kõndimine tekitab ruumikorralduses varje ja kahemõttelisust, viib sinna vargsi sisse hulganisti omaenda osutusi ja tsitaate (sotsiaalseid mudeleid, kultuurikasutusi, isiklikke koefitsente). Ja kõnd ise on kesk ruumikorraldust järjestikuste kohtumiste ja juhuste tagajärg, mis teda lakkamatult teisendavad ja temast teisesuse vapi teevad; see tähendab, kõndimine kannab ruumis laiali kõike, mis tema marsruutides üllatavat, läbitungivat või kütkestavat leidub."

Mulle meeldib idee kõndimisest kui järjestikuste kohtumiste ja juhuste tagajärjest. Ning marsruudid täis üllatusi muudavad muu hulgas ka 30-kraadise pakasega liikumise talutavamaks.

"Kõndimine tähendab koha puudumist. See on lõputu puuduolemise ja oma koha otsimise protsess. Ekslemine, mida linn ise juurde tekitab ja ühtekokku koondab, teeb linnast suure sotsiaalse kogemuse koha puudumisest, kohatusest. Tõsi, loendamatuteks kaduvväikesteks deportatsioonideks (kohavahetusteks ja retkedeks) pihustunud kogemuse, mida täiendavad oma põiminguis linnakudet loovate rändavate rahvamasside suhted ja ristumised ja mis lõpuks tähistatakse märgiga, mis peaks olema koht, aga on tegelikult ainult nimi - Linn. Identiteet, mille säärane koht annab, on seda enam sümboolne (puhtalt nimeline), et hoolimata linnakodanike sotsiaalsest ja majanduslikust ebavõrdsusest ei leidu seal midagi peale reisijate sagimise, üldises ringluses pruugitavate rendielamute võrgustiku ning läbi näiliselt omaste kohtade trampimise; see on üürikorterite maailm, kus kummitab kohatus või ka kohakujutlused."


"Kohad on killustunud ja kokkupakitud lood, nad on möödanikud, mille teised on näpanud endale lugemiseks, nad on aegade kuhjatised, mis võivad küll uuesti laiali pudeneda, kuid pigem siiski säilivad otsekui ootel jutustustena, jäädes ise piltmõistatuseks; ja lõpuks on nad sümbolisatsioonid, mis otsekui tsüstidena peituvad keha valus või naudingus."

Ma tahan mäletada neid öid, mil linnast koju tulles pidi terve tee jooksma, sest kõndimiseks oli liiga külm.

Valguskapp

Mitte päris igapäevane objekt tavalises kodus.

Cimiento

Muidugi ei tegele ma nende asjadega, millega oleks vaja. Nende jaoks ei ole lihtsalt aega. Palju huvitavam on uurida, mis peitub sõna cimiento taga (spanish daily word, mis ei tähendagi tsementi, vaid hoopis vundamenti) või millega seletab Meier valge värvi absoluutsust.

AD Interviews: Richard Meier from ArchDaily on Vimeo.


Rääkides Richard Meierist, siis tal on paar asja ka Roomas. Üks neist on kummaline täispurjeis Dio Padre de Misericordioso kirik (The Jubilee Church).



Ja teine on 2006 valminud Ara Pacise muuseum (altari jaoks), mida on rohkelt kritiseeritud ning isegi maha lõhkuda tahetud.



Bensiinijaam? Mitte päris.

Karp kriite ja tahvelsein