Augusti lopsakus

Sookured ei lase magada...

kombaini nõtke ja rütmiline mürin
toores masin
vilja magus murdunud aroom
nii tuttav, nii soe

päike loojub
katkiste viljarootsude kohal

ennui moderne

Tuul ja aeg. Aeg ja tuul.
Tunne on nagu oleks igavene jetlag. Aeg kihutab eest. Tuul kihutab tagant järgi. Ja ma ootan endiselt oma kosmoloogilist afääri, mis peaks ilmuma minuni täiusliku artikli näol.

Carlos Fuentes oli see, kes rääkis tühja valge lehekülje psühhoosist, mis teda tabas iga kord, kui ta nooruses kirjutama hakkas. Ja mulle tundub, et mind on tabanud sarnane seisund.

*

Vihmapiiskade norskamine aknaplekil on nii vali, et ma ei saa magama jääda. 






Mets. Eile oli õhk nii külm, et seda oli tunda kuni luudeni. Ma ei maganud hästi. Nägin unes armumisi ja seda, et mu üks kops on poolik. 







Küsisin mesiniku käest, kelle aeda me eksisime ja kes meid oma kaubikuga Elvasse viis, et kas teda nõelatakse ka. Ta vastas, et jah, ja et alguses on valus ja ebameeldiv, aga siis harjub ära. Ja et ta ei tee seda kasumi pärast, vaid pigem on see kirg tegeleda loodusega. Küsisin ka, miks see aasta sääski ei ole. Ta arvas, et selle pärast, et nii külm on.

Ja õhtul tulid sääsed. 







Ojamõõl. Võhumõõk. Pleuraõõs. Jugulaarveen.







"Mina söön kolestorooli," hõikab vanaema reipalt hommikul köögist.







Hommikusöögiks on jänesekapsas ja kuusevõrsed. Koerad läksid kaklema. Päike on soe ja natuke hirmutav, sest ma tean, et sellisele soojusele, umbsele õhule ja vaiksele linnulaulule järgneb äike ja torm, mis rebib puid juurtega maa seest välja. 








Loodus tungib peale. Majanurgast üritavad sisse pääseda sajad sihikindlad mesilased. Nende sumin meenutab mulle ulmefilme, mis kunagi öösiti magama jääda ei lasknud. Inimene tundub mesilase ees jõuetu. Mitte miski ei hoia neid eemale – nad on nõudnud selle maja endale. 







Aga maapind kumiseb ja annab teada tulijatest ja minejatest. 







Sooja metsa lõhn. Varjud liivasel metsateel. Mustaks kuivad konnalaibad. Kui mitu lindu laulab praegu? 







Kui ainult need mesilased ei oleks teisel pool maja. Ja surnud linavästrikupoegi murul. Kui poleks metsa vahel liigutavaid magamispükse ja koera koonukarvade sees kiuslikult ja ahnelt klammerduvat puuki. Kui oleks vaid üks jäätis, mis jahutaks kuumenenud aju. 




* mets + pärnu

febrero

winter photos

Tegin väikese valiku talvefotodest. Talvega seostub eestlasel peamiselt lumi, härmatis, jää, jääpurikad, tuisk, jne. Aga minu valik koosneb fotodest, mis on peamiselt tehtud kuskil väljaspool Eestit. Viimasel ajal olen endas kandnud natuke häirivat arusaama, et mul on vaja mujal olla selleks, et pildistada. Selle arusaamani jõudsin ma alles hiljuti, kui lugesin raamatut "Photographs Not Taken"*, kus fotograaf Alec Soth kirjeldab oma võimetust pildistada koduses keskkonnas: "... And while I'd like to make pictures where I live in Minnesota, I usually have to travel in order to find my eyes."

Ma kardan, et selline "silmade leidmine" on ka minu "probleem". Ma ei tea, kas see on tegelikult probleem. Natuke hirmutab, et võib-olla mu pilk on alati suunatud kuskile kaugustesse ja ma ei näe seda, mis on siin samas nina all. Võib-olla peaks üritama seda muuta. Teisalt on lumiste talvepiltide puudumisel ka hoopis praktilisemad põhjused, nimelt Eesti talve pimedus ja külmus. Valgust on vähe ja külmaga mu patareidest sõltuvad kaamerad lihtsalt ei tööta. 

Ühesõnaga, käimas on vaimne ettevalmistus pikaks talveperioodiks. 

Leicester, jaanuar 2011

Versailles, november 2011

Pariis, november 2011

Porto, veebruar 2013

Tallinn, jaanuar 2012

* "Photographs Not Taken" on raamat, milles fotograafid kirjeldavad fotosid, mis ühel või teisel põhjusel neil tegemata on jäänud ja see on raamat, mis tekitas minus tugevat soovi, et rohkem kunstnikke kirjutaks ja artikuleeriks oma tööd, mitte ei oleks seisukohal, et siin on minu tehtud kunst  –  ülejäänu on kriitikute ja publiku töö.

Xurgagailua*

     Puhtfüüsilistel kaalutlustel jäi Canon Bilbao rongist maha. Pole kaamerat, on ainult silmad ja märkmik ning kolm pastakat, millest kaks on tühjaks saanud. Ilma Canonita on imelik, aga õnneks (mitte mu pidevalt märgadele jalgadele) on ilm siin nii halb, et häid fotosid poleks nagunii saanud. Niisiis kirjutan.

   Bilbao paneb mind ennast väiksena tundma ja minu kehvasti lõhnav hotellituba ning Gehry Guggenheimi-labürint moodustavad üsna kontrastse paari. Guggenheimi muuseum on suur urn. "Muuseum kui urn" väljendit kasutas üleüdiselt muuseumite kohta baski kunstnik Pello Irazu, kelle töödega tutvusin ma esimest korda Burgose kaasaegse kunsti keskuses (CAB) ning kelle teos "Life Forms 304" on tehtud spetsiaalselt Guggenheimi urni jaoks. Kunstnik, kes ütleb, et muuseum on kõige ebaloomulikum asukoht kunsti jaoks, loob kunsti spetsiaalselt asukoha jaoks. Tundub vastuoluline, aga samas kerkib küsimus, et kuhu siis veel? 

     Kuigi Frank Gehry looklevad jooned, Richard Serra rauast keerdkäigud, 1960. aastate Ameerika hedonism ja sketchy audiogiid ajasid südame natuke pahaks, on muuseumi kollektsioon tegelikult väga huvitav. Näiteks kolumbia kunstniku Doris Salcedo skulptuurid, mis tegelevad unustamise ja mäletamisega ning oma minimalismi ja vaikimisega tekitavad erilise pinge. Vaikimine ja vaikus on kordi võimsamad kui ükskõik milline heli – seda tõdesin ma ka paar päeva tagasi nähes Leóni MUSAC-is Basilio Martín Patino 15-M sündmusi jäädvustavat dokumentaali "Libre te quiero", mille üks võimsamaid hetki oli see, kui kõik Madridi peaväljakule kogunenud streikijad minutiks vaikisid. Sama efekt, mis on lausa õõvastust tekitaval Semana Santa vaikival protsessioonil. 

      Peale Guggenheimi on Bilbaos aga ka Museo de Bellas Artes, milles homseni avatud ilmselt kõige kuulsama kolumbia kunstniku Fernando Botero korpulentsete ja kõõrdsilmsete tegelaste paraad. Ei pääse isegi mitte Arnolfini abielupaar ega Kristus. Peale Botero leidsin ma eest väga põhjaliku väljapaneku Piranesi oforte, muu hulgas ka tema imágenes fantásticas de cárceles. Kunstiteoste ajajoonel jooksin ma kõigepealt barokisaalidesse, et kohtuda oma vanade tuttavate Ribalta, Murillo ja Zurbarániga. Ja kuigi ma seda ei oodanud, leidsin eest ühe visuaalse üllatuse – Zurbaráni "La Santa Faz". Maal, mis profesora Dolorese miljonite slaidide hulgast üllataval kombel puudus. Baroki juurest lahkudes ootasin ma pikisilmi Sorollat, kelle 20 teost alles hiljuti muuseumile kingiti ning millest nad mõned ka välja olid pannud. Kes ei tea, siis Joaquín Sorolla on 20. sajandi alguses tegutsenud Valenciast pärit maalikunstnik, kelle impressionistlikud maalid on täis Vahemerd ja valgust. Bilbao ekspositsioon koosneb aga teostest, mis Sorolla maalis Baskimaal viibides – teine valgus, teised värvid, siidrijoojad ja kõrtsid. Tegelikult tahaks ma rohkem Sorollat näha. Enne Bilbaod nägin vaid ühte tööd Sevillas ning kahtlustan, et enamus Sorolla teostest asub ilmselt Valencias. Museo de Bellas Artes'i rosmariinilõhnalistes saalides asendasid hispaania impressionistide teoseid peagi 20. sajandi rahvusvahelised klassikud. Igal muuseumil on oma Picasso, minul oli nälg ja keskendumisvõime kadumine.

      Pikk heietus, aga rong tagasi läheb alles seitsme tunni pärast, on öö ja sajab vihma. Kõik mu sokid kuivavad radikal, mis tegelikult vist ei tööta. Minu isiklik Bilbao efekt.  

* Guggenheimis asuva Claes Oldenburgi hiiglasliku tolmuimeja ("Vacuum Cleaner", 1964–71) baskikeelne nimi, mis oma kirjapildi poolest võtab minu jaoks kokku kogu Bilbao-reisi. 

      

       

Porto

Need fotod ei räägi sõnagi sellest, kuidas me Hispaania-Portugali piiri peal mägedesse autoga ära eksisime ja kogemata väiksesse külasse sattusime, kus saja-aastased vanurid juurtega puid mööda maanteed vedasid. Nad ei räägi sõnagi sellest, kuidas Portugalis oli nii tihe udu ja vihmasadu, et autod vaid ohutuledega liikusid ja aknast polnud näha kaugemale kui meeter. Ja nad ei räägi midagi sellest pingelisest vaikusest, mis sellel hetkel autos oli. Või sellest, kuidas kõik tundsid, et surm on lähedal.  Nad ei räägi sellest, kuidas me mitu tundi mööda Boavistat kõndisime, et ookeanini jõuda ning selle ajal rikaste linnaosasse ära eksisime, kus valgeid villasid kaitsesid võõraste pilkude eest kõrged kivimüürid ning tänavatel kihutasid sportautod. Nad ei räägi ka sellest, kuidas lõhnasid Serralvesi aiad või maitsesid sardiinid väikses kalurikülas. Ega sellest, kuidas me kogemata Bom Jesusi juurde mäe otsa sõitsime – pilkases pimeduses, kilomeetrite kõrgusele, all virvendamas linnatuled. Nad ei räägi midagi sellest, kuidas me surnuaia kõrval ainsate hingeliste käest hirmunult teed küsisime (“kus on Hispaania?”) ning kuidas nad meid valele teele juhatasid, mis oli käänulisem ja kitsam, kui ma ühtegi autoteed oleksin ette osanud kujutada. Või sellest süsimustast ja tähisest taevast, mis meid saatis, kui me kannatlikult pimedate metsade vahel tiirutades väljapääsu ootasime. Ja ei räägi nad ka Montalegre külast ega mägitee ainsast bensiinijaamast, kus välja kostunud lärm vaibus hetkel, mil me kohvikusse sisenesime ning kõik pilgud meie poole pöördusid. Nad ei räägi sellest, kuidas me Hispaania piiri ületades rahulikumalt hingata saime ega sellest, kuidas me kell neli hommikul lõpuks külma ja inimtühja Leóni jõudsime. Nad räägivad ainult sellest, kui ilus ja perfektne on Porto, mistõttu kõik ülejäänu tundub nüüdseks juba väljamõeldud loona. 

“Asturias te ha robado el corazón”

See on tõsi, et Astuuria on röövinud mu südame:

"Väiksed üksikud elektrisinised majad roheliste mägede vahel. Udu sees. Koer, kellel on üks silm pruun ja teine sinine. Panin oma käed merre. Pimeduses. Öö otsa sadas vihma. Vaikselt krõbises katusele. Kütet pole, kõik on niiske. Aknast paistab üks palm, palju rohelust ja üks mahajäetud maja. Me kaotame aega. [---] Torm jõudis siia. Pulpo con patatas. Poco espíritu competitivo. Merisiilik maitses nagu suutäis liiva ja merd. Bable – astuuria keel. El mar Cantábrico. Queso de cabrales. Leóni tasuta tapased on mind igaveseks ära rikkunud. Ja õues sajab, sajab, sajab. Kontrast värviliste Ribadesella majade (20. sajandi esimesed kümnendid), palmide ja vihmasaju vahel. Sí, hace sol en Asturias. Pero solo en verano. Sellegipoolest on kõikides aedades sidrunipuud. Väidetavalt võib neid, mis jäävad tänavale, puu otsast võtta ja süüa. Väidetavalt. [---] Vanamehed helesinistes džemprites triibuliste sallidega, mis on ilusasti ümber kaela seotud. Nende nägudel õhetab puna, ja naer, sest nad on seal, kus nad ennast hästi tunnevad. Seal, kus nad on õnnelikud. Seal, kus on nende kodu ja sõbrad. [---] Meri on täna vihane. Furioso. Oranž valgus liivasel rannal. Meremüha. Lained peksavad pilkases pimeduses vahutades vastu kaljusid. "Teie jaoks pole siin ruumi." [---] Menú asturiano: mejillones y pan, merluza a la plancha, fabes con almejas, pimientos rellenos de mariscos. [---] Veel on mu juustes Kantaabria mere soolane niiskus ja mu riietes rannaliiv. Veel mühisevad mu kõrvus madalalt ja uinutavalt lained ja mu silme ees on mägede ja mere, elektrisinise ja tumerohelise kontrast. Veel olen ma armunud Astuuria taltsutamata tuultesse. "Asturias te ha robado el corazón"."

Üldistusi pole õiglane teha, aga olen üles märkinud mõned asjad, mis on minu jaoks "Hispaania". Muidugi asjad, mis kehtivad siin sisemaal, ei kehti sageli rannikul. Ja asjad, mis on omased lõunapoolsetele piirkondadele, puuduvad põhjapool üldsegi. Aga siiski – mis on Hispaania?

Hispaania on autonoomsed piirkonnad.
Hispaania on parem- ja vasakpoolsed.
Hispaania on jutukad inimesed, sealhulgas eriti ettekandjad ja baaridaamid, kelle jaoks ei ole mingi probleem rääkida võõrastele inimestele oma operatsioonidest, rasedusest või probleemidest novioga.
Hispaania on “Un cafetín, cariño?”
Hispaania on barokk. Hispaania on el Corte. Hispaania on lo cotidiano.
Hispaania on religioon.
Hispaania on abuela, familia, amor ja kannatused. Õnnetu armastus. Surelikkus.
Hispaania on toidukultus: comida y bebida. Eelkõige carne y pescado.
Hispaania on la hora del vermú.
Hispaania on traditsioonid ja pühad (nt “los bombos” de la suerte llegan a Madrid).
Hispaania on jalgpall.
Hispaania on hilinemine. Igale poole ja alati.
Hispaania on kõva häälega protesteerimine.
Hispaania on laste ja vanainimeste kultus.

Hispaania on udu.

Hispaania on besos, un beso ja un besín. 

Hispaania on maagia. 

Hispaania on barokk

Öösel traumapunktis palavikudiliiriumis sain peaarstiga vestelda Hispaania barokist ja rokokoost.

Arst: "Siin ei ole palju barokki."
Mina: "Hispaanias on väga palju barokki!"
Arst: "Ei, ma pidasin silmas, et Leónis ei ole."
Mina: "Jah, seda küll – Leónis ei ole. Aga hästi palju barokki on näiteks Andaluusias."
Arst: "Ja Salamancas."
Mina: "Jah, ja Salamancas."

Vestlesime veel "baroki" ja "rokokoo" terminite päritolu üle ja siis kirjutas ta mulle välja antibiootikumid.
Fotol on Salamanca katedraali kuplid.

 


 "Ainuke mure on, kas sajab või ei saja.

    Asusime teele lõunapaiku. Tartu oli umbne ja palav – äikese-eelselt tardunud. Kõik oli palju rohelisem kui 200 kilomeetrit põhjapool. Elva buss oli täis tomatitaimi ja koolilapsi. Mõned neist sõitsid ka Vapramäele. Jälgisime neid, et teada saada, millal maha minna. Viimati käisime siin sügisel, kevadises roheluses tundub kõik teistmoodi.

   Vapramäelt läks tee läbi metsa ja põldude vahelt. Kokku umbes viis kilomeetrit – vähem kui tund aega jalutamist. Tartu poolt lähenesid äikesepilved ja sadas peent uduvihma. Õhk oli raske ja liibus vastu keha. Kõndisime kiiresti, sest sääskedest must õhk ei lasknud hingata. "Ära lase neil oma hirmu tunda".

  Kohale jõudes läksime pööningule magama ja hakkas sadama. Kuskil kaugemal kõmises äike, vihmasadu kord nõrgenes, kord tugevnes. Kuid laulurästas istus ikkagi puuladvas ja vilistas oma kummalisi meloodiaid.

  Pihlakad veel ei õitse, aga õitsevad toomingad ja kirsipuud. Lompide ääred on kaetud õietolmuga. Sääski on ka palju ja tundub, et ka puuke.

 *

Katkestus."



– 2010, 2011.

tuhat halli tooni

Bourdieu uurimuste järgi (1965) takistab must-valge foto esteetilise naudingu saamist, sest on (Kanti mõistes) meeltele meeldimisest iseseisev ehk ei ühti meie värvikireva maailmatajuga. Värvifoto päästab aga kõik triviaalsed objektid, mis on fotole jäädvustatud.
"In colour, that could be pretty".
Vaidlen vastu.

El Mariachi

El Mariachi

    Oli päiksepaisteline juunikuu päev ja Mihkel otsustas töölt koju jalutades veidike jalgu puhata. Ta teadis, et teel Balti jaama on Nunne ja Suur-Kloostri täna nurgal viinapuuväätidega kaetud seina ees üks tool, mis on enamasti vaba, sest harilikult keegi ei märka Balti jaama ja vanalinna vahel kihutades seda natuke kõrvalist kohta. Õnneks oli tool ka seekord vaba. Mihkel istus sinna maha ja hakkas endale tubakat keerama. Ta harilikult ei suitsetanud, aga üks sõber oli talle hiljuti Inglismaalt kvaliteettubakat toonud ja ta otsustas seda kena suvist päeva selle proovimiseks ära kasutada. Ta keeras tubakat aeglaselt ja kohmakalt. Üleval Patkuli vaateplatvormil käis turismihooaeg täies hoos – inimesed lärmasid, sagisid ja pildistasid. Nad pildistasid vanalinna ja selle torne ning merd – kõike seda, mida Mihkel nägi iga päev töölt koju jalutades. Vanalinnas töötamine oli ühelt poolt privileeg, kuid samas oli vanalinn nagu mull, kus päris elu ja probleemide asemel võidutsesid fotokaamerate taha peitunud turistid, ülikallid söögikohad ja nänni müüvad suveniiripoed. 

 Mihkel oli just tubaka keeramisega valmis saanud ning hakkas tikke otsima. Ta oli need spetsiaalselt R-kioskist ostnud. Leidnud tikud oma vesti taskust, süütas ta lõpuks oma pläru ja hakkas mööduvaid inimesi jälgima. Nunne tänavat pidi liikus palju turiste, aga ka mõningaid kohalikke. Kohalikud tundis enamasti ära selle järgi, et nad ei vaadanud taevasse, ei kandnud fotokaameraid ja sageli ei olnud nii mugavalt riides kui matkamise jaoks valmistunud välismaalased. “Mida teeksid turistid Balti jaama turul?” mõtles Mihkel endamisi, nähes et suur grupp inglise keelt kõnelevaid noorukeid liigub Balti jaama poole. “Võib-olla sõidavad nad lihtsalt Pärnusse. Rannakuurortisse.” Peale inglasi tuli üks helerohelises kleidis naine, kelle ühtlane tikk-kontsade klõpsumine kajas juba kaugelt. Mihkel arutles endamisi, et see naine peab olema kohalik, sest selliste jalanõudega ei saaks turistikat teha. Järsku hakkas kuskilt kostma muusikat. Vanalinna poolt nurga tagant tulid välja kolm kitarride ja sombreerodega Mehhiko vanameest, kes hakkasid südantlõhestavalt laulma: “De colores, de colores, de colores se visten los campos en la primavera. De colores, de colores son los pajaritos que vienen de afuera. De colores, de colores es el arco iris que vemos lucir...”. Nad liikusid Schnelli tiigi poole ja naelutasid paigale iga turisti. Kõik tahtsid neist tuhandeid pilte saada. Inimesed naeratasid. Mured olid hetkeks maailmast kadunud.

Mihkel kustutas tubaka ja hakkas läbi Balti jaama tunneli kodu poole liikuma. Ta otsis oma taskutest välja kõik mündid, sest ta teadis, et tunnelis on üks väike vene poiss, kes seal pea iga päev trummipulkadega vastu plastikust pange põristab. Ühel päeval võib ju ka sellest poisist mariachi saada. 








---
Valminud koolitööna.

Mulle on alati olnud tähtis väljapääs merele. Linnad, kus ei ole väljapääsu mingi veekogu äärde, tunduvad ahistavad. Vesi – see on hingetõmbehetk, vabanemine kõigest sellest, mis materiaalne ja raske kanda. Läbi linnarägastiku otsin ka Tallinnas teed mere äärde. See ei ole siin lihtne. Ikka on kuskil ees mõni vana tehas, mõni tara, mõni getostunud piirkond, kuhu ei julge üksi minna päevasel ajal, rääkimata päikeseloojangu vaatlemisest õhtutundidel. Aga lõpuks kohale jõudes... 
Seda lihtsalt peab aeg-ajalt tegema.


---
Tõnu Õnnepalu saarest ja merest.