Fotod pärit Berliini vanakraamiturult. Kardan, et olen leidnud uue sõltuvusttekitava huvi – sorida vanade hüljatud või kadunud fotode karpides. Need fotod tõrguvad ja ei räägi mulle oma lugusid, kuid sellegipoolest kütkestavad mind. Ma olen nende lugeja, ma ei tea nende tegelikku konteksti, nende kasutajad on ilmselt nende olemasolu üldsegi unustanud. Ja mul on neist kahju. Kahju, et nad on seal, tulvil krüpteeritud informatsiooni, unustatud ja potentsiaalselt teel prügimäele.

Kohv ja ajalehed

Selle aasta Hasselbladi auhinna võitja on katalaani fotomanipulatsiooni meister Joan Fontcuberta. // Este año el ganador del premio Hasselblad es el fotógrafo catalán Joan Fontcuberta, el maestro de la manipulación de fotos. 

"...me gusta mucho empezar el día con un café con leche y el periódico, pues, con unas tijeras y un rotulador, no? Y voy subrayando cosas que me estimulan o que me dan otras ideas o que me sugieren o que me evocan posibilidades de trabajo y voy recortando y tengo como álbumes, no, archivos de recortes de cosas que pienso que algún día, pues, me servirán, o que inmediatamente, pues, disparan, no sé, propuestas de trabajo o de artículos o de proyectos visuales..."

Lühidalt: ei tasu alahinnata kohvi ja ajalehtede rolli inspiratsiooniallikatena.

Ingliskeelne intervjuu ja info siin.
Ja see on hästi huvitav konverents, kus Fontcuberta räägib oma töödest ja nende taga seisvatest ideedest. Hispaania keeles muidugi. 

¿Pararemos el mundo?

Maailm peatus korraks kümne tuhande kilomeetri kõrgusel maapinnast – ilma aja ja geograafilise asukohata kapslis, kus lugesin läbi hispaaniakeelse Albert Espinosa novelli, milles üks kirjarida ütleb, et fotode ilmutamine on nagu kalastamine.

– Revelar es como pescar – dijo George – . Pescar sabiendo que atraparás algo que tú mismo criaste.

Tegelikult peatus maailm pooleks aastaks.

naised peeglis

Ilse Bing, autoportree, 1931.




Florence Henri, autoportree, 1928

Lõpp loole.

Kui ma väike olin, nägin tihti unes, et ma lendan viljapõldude kohal. Niimoodi hästi madalalt, et viljapead puudutasid kõhtu. Sellega kaasnes õõnes tunne, mille saab ka näiteks lõbustuspargi lennutavatelt atraktsioonidelt. Ja ma nägin seda unenägu päris tihti ning seda õõnes tunnet mäletan ma ka väga hästi. Aastaid hiljem rongiga sügisesse Tartusse sõites tekkis mul idee muuta unenägu fotoks. Dokumenteerida/lavastada see mälestus. Mõtlesin, et vean mõne vana madratsi põllule ja hüppan ja kargan siis seal, kuni saan foto, millel hõljun horisontaalselt viljapõllu kohal. Minu suureks õuduseks oli aga viljapõld asendunud rapsipõlluga ja maandumiseks vajalikku madratsit ei olnud võimalik kuskilt leida. Nii jäi see mõte sinnapaika... kuni Kunstihoones avati näitus, mille üheks osaks olid Kaspar Podnieksi fotod, kus ta hõljub oma koduküla Drusti kohal. Kuraator kinnitas, et tegu EI OLE photoshopiga ja nii tekkis minus ääretu huvi – kuidas tema sellega hakkama sai? Ja mida ta sellega öelda tahab? Kirjutasin Läti fotokunstnikule kirja, millele sain vastuseks, et ta inglise keel on halb ja ta ei taha eriti oma töödest rääkida, kuid püüab seda siiski teha. Umbkaudne tõlge: "Enda maast lahti tõstmisega tahtsin ma tähelepanu viia sõnale "koht" ja selle erinevatele tähendustele. Drusti, mu koduküla, kus ma olen füüsiliselt. Ja samuti koht inimesena ühiskonnas, ning võib-olla veel mõned erinevad tähendused. Mu teosed ei ole trikkidest ega hõljumisest. Minu jaoks ei olnud oluline ka näidata Drusti ilusat keskkonda. Need tööd on rohkem inimestest ajas ja ruumis. Inimese pärinemine mingist kohast ja edasine progress. See lahendus (hõljumine) tundus mulle kõige parem moodus, kuidas näidata oma töö ideed. Mu isal on traktor ja ma ise suudan metallkonstruktsioone kokku panna. Konstruktsioon, millel ma seisan, on kinnitatud traktori külge ning viib mind 10 m kõrgusele maapinnast. Traktor on minu taha peidetud – perspektiivis. Ja pilt on tehtud ülevalt poolt, et saavutada soovitud efekti."
Peale selle selgitava teksti saatis ta ka saladuskatet kergitava fotomaterjali, mille avaldamiseks andis loa. Lootsin neid näha trükivärvina paberil, kuid tundub, et ainult mina olen sellest teemast nii fastsineeritud. Ja las ta siis jääbki nii. 

© Kaspars Podnieks

Kunst Barcelonas

Kuigi Barcelona tripist on juba nädal möödas, on mul terve hunnik asju, mida ma tahan üles kirjutada ja meeles pidada. Enamus on juba tegelikult meelest läinud, aga need mis alles, panen ma nüüd kirja. Esiteks mõned kunstnikud - kohalikud, kuid rahvusvaheliselt tuntud Kataloonia kunstnikud.

Antoni Tàpies

Tàpies on 1923. aastal sündinud tänapäevalgi Barcelonas elav kunstnik. Ta kuulub informalistide hulka ning on ilmselt kõige tuntum katalaani kunstnik. Alustas ta aga sürrealistina ning elas sageli Pariisis. Tema tööde eriliseks tunnuseks on erinevate materjalide lisamine - ta kasutab oma abstraktsetes töödes klaasi, liiva, paberit, räbalaid ja kõike muud võimalikku. Kõikidest töödest, mida ma Barcelonas nägin, jäi silma see, et ta enamasti kasutab oma lõendil musta tooni. Museu d'Art Contemporani de Barcelonas (MACBA) oli tema üks teos kõrvutatud ameerika abstraktse ekspressionisti Ad Reinhardti üleni musta lõuendiga. Ainus vahe oli see, et Tàpiesi omal oli faktuuri, ta oli musta värvi alla peitnud erinevaid materjale.
Mõned näited tema töödest:




On väidetud, et musta värvi kasutamine ja sage seinateema tema teostes tuleneb Barcelona kitsastest ja hämaratest tänavatest.

Ramon Casas (1866-1932)

Rääkides Ramon Casasest, ei saa üle ega ümber terminist Modernista (modernisme), mis kujutab endast sajandivahetuse liikumist nii Kataloonia kunstis, kirjanduses, muusikas kui ma mujal. Modernista eestvedajateks kunstis olid intellektuaalid, kelle eesmärgiks oli Katalaani kunsti esile tõsta ning uuendada - tutvustati nii sümbolismi, art nouveau'd kui ka teisi liikumisi. Kõige väljapaistvama Modernista maalikunstnik oli Ramon Casas, kes sündis Barcelonas üsna jõukasse perekonda, mis võimaldas tal kunsti õppida ning reisida. Eriti liikus ta muidugi Pariisi vahet, saades mõjutusi Pariisi impressionistidelt. Barcelonasse asutas ta sõpradega Pariisi La Chat Noiri eeskujul baari nimega Els Quatre Gats, kus ma ka söömas käisin. Ma ei tea, kuidas oli olukord seal 20. sajandi alguses, kuid nüüd meeldis mulle kõige rohkem see, et baari kelnerid olid kõik veidi mossis vanamehed. Ka lisas ehedust nurgas meeleolukaid viise õhku lennutav klaverimängija. Baari algusaastail peeti seal kunstinäituseid. Muu hulgas astus üles ka Pablo Picasso ühe oma esimese isikunäitusega. Praegu on Els Quatre Gatsi hitiks on Ramon Casase autoportree koos oma partneri Romeu'ga tandemrattal. Casas on see, kes piipu suitsetab. Kelnerid väitsid muidugi võidukalt, et tegemist on originaaliga, kuid tegelikult asub originaal Kataloonia Rahvusmuuseumis (Museu Nacional d'Art de Catalunya).

Tegemist on väga suuremõõdulise teosega (191x215 cm).
Mõned näited veel Casase selgete Pariisi mõjutustega teostest:



Veel torkasid mulle MNACis silma Joaquim Mir'i(1873 - 1940) maalid. Tema kuulus Modernista maalikunstnike teise põlvkonda ning on tuntud eelkõige oma maastike poolest. Ta kuulus Katalaani vabaõhumaalijate Colla del Safrá gruppi ning põhimõtteliselt oli tema elu eesmärk tabada looduse ilu. Üks maal aga, mis MNACis üleval oli, tõi mulle kuidagi seose meie oma Konrad Mäe ja tema maastikega. Mõned näited tema töödest:




Vastureaktsioonina Modernista liikumisele tekkis 20. sajandi alguses Noucentisme (uusasjalikkus), mis vastandus boheemlusele, avangardile, eelistas klassikat ja korda. Noucentisme üheks maalikunstnikuks oli Xavier Nogués, kelle sini-valged veinikeldristseenid torkasid silma ja jäid meelde.


Ja siis oli Barcelonas veel hästi palju kunsti. Nii kohalikku kui mujalt. Mujalt pärit kunstnikest võiks mainida Kanada kunstnikku Rodney Grahamit, kelle päralt oli terve üks MACBA ( Museu d' Art Contemporani de Barcelona) korrus. Suur osa tema kontseptuaalsest ja kirjandusepõhjasest kunstist jäi mulle arusaamatuks, küll aga jäi meelde tohutusuurele valguskastile trükitud lavastatud portree, mille pealkiri oli "The Gifted Amateur" ning mis kujutab pidžaamas kunstnikku valamas lõuendile suvalise värvi triipe, olles samal ajal ümbritsetud kõikvõimalikest kunstiraamatutest (mis on ilmselt läbi loetud).

Veel Peterburist

Kuigi ma Ilja Repini maalidest midagi erilist ei arvanud, oli Vene Muuseumis üks tema maal, mis oli täiesti hämmastav.

Siin väiksel arvutiekraanil pole selles võib-olla midagi nii erilist, aga arvestada tuleb maali mõõtmetega: 3.22 x 2.30 meetrit. Suurel lõuendil on kujutatud Vene muinasjututegelast Sadkot veealuses maailmas. Just see veealuse maailma kujutamine on selle maali puhul nii köitev. Ja muidugi see, et tegemist on nii suure formaadiga. Maal ise pärineb aastast 1876.

Minu saagiks Telliskivi loomelinnaku 1. sünnipäevalt on kaks lõuendit, mille sain kätte viiekümne krooniga. Ühele on taha kirjutatud aastaarv '77 ja teisele "NY RAM NY DUK". Ei kujuta ette, mis see tähendada võiks. Müüjad ei osanud alguses lõuenditele hindagi panna, sest kartsid, et valge värvi kihi all võib ennast peita mõni Picasso või Rembrandti maal. Vaevalt.

Kate MacDowell

http://www.katemacdowell.com/index.html

samal ajal nii õõvastav ja nii ilus
mina olen igaljuhul vaimustuses