Amargamente

In ictu oculi.

Kahtluse varjud.

TT vol. 4

Esperanza y desesperanza...

... ehk lootus ja lootusetus Robert Adamsi maastikufotodes.



“Koht, kus me elame” on ameerika maastikufotograafi ja kirjaniku Robert Adamsi (s. 1937) esimene retrospektiiv Hispaanias. Enam kui kolmsada nüansseeritud must-valget fotot täidavad Madriidis Reina Sofía kaasaegse kunsti muuseumi kolmanda korruse valgeid näitusesaale. Adamsi fotolooming on koondatud hoolikalt komponeeritud raamatuteks, mille järgi on tööd koos fotograafi enda kirjutistega jaotatud ka käesoleval retrospektiivil. Adams on oma kunstnikukarjääri jooksul avaldanud üle kolmekümne monograafia ning öelnud, et tema jaoks on raamat ja selle koostamise protsess isegi tähtsamad kui oma fotode väljapanek näitusel.
       Rohkem kui 45 aastat on Robert Adams jäädvustanud urbanismi pealetungiga seotud muutuseid Lääne-Ameerika tasandikel. Adamsi tuntumad fotoseeriad kujutavad ühtaegu nii kriitiliselt kui ka poeetiliselt inimtegevuse jälgi looduses, nende kahe kooseksisteerimist ja nendevahelisi konflikte.  Teda on köitnud nii äärelinnad, tasandikud, metsad kui ka preeria. Väga oluline roll läbi terve tema loomingu on olnud puudel. Ta on pildistanud nii lageraiet Ameerika ürgmetsades kui ka üksikut tuulest räsitud kaselehte. Lageraie temaatika on üks traagilisemaid tema töödes, mille puhul fotograaf ise tõmbab paralleelle lugupidamatuse ja sõjaga ning paiskab õhku küsimuse, kas lageraie ei õpeta mitte inimkonnale vägivaldust.
      Üldistavalt võib retrospektiivi jaoks selekteeritud fotode hulgas eristada kolme jõujoont: inimese ülemvõim, looduse ülemvõim ning nende kahe vahele jäävad väiksed killukesed harmooniast. Viimaste hulka kuuluvad kodusemana näivad loodusvormid, mis Adams on jäädvustanud oma naise kodumaal Rootsis ning mis oma tagasihoidlikkuses vastanduvad Ameerika mastaapsele ürgmaastikule. Harmooniat kujutavad kasesalud, põllud, vaikelu raamatu ja õunadega – kõik rahustavad ja turvalised. Näitusel domineerivate maastikufotode hulgas torkab silma töödekogum nimega “Meie vanemad, meie lapsed”, milles peaosa on antud inimestele, kes harilikult Adamsi fotodel puuduvad. Tegemist pole portreedega, vaid linnadžunglist rebitud hetkedega – inimesed oma loomulikus keskkonnas, argielu teadmatuses ja ümbritseva looduse suhtes hoolimatud. Nende fotode vastandjõuks on Adamsi rohked seeriad inimtühjadest tasandikest, läbimatutest metsarägastikest, lainete mässust vastu kaljust randa, ähvardavatest tormipilvedest preeria kohal ja teistest loodusjõududest, mida inimene ei suuda endale allutada.
        Adamsi fotod tunduvad esmapilgul tühjad, kuid see tühjus on äärmiselt kõnekas. Tema fotodes on ühtaegu nii lootusetus kui ka killuke optimismi. Adams on ise öelnud, et tal on Ameerikaga armastuse ja vihkamise suhe ning see väljendub ka tema töödes: ühelt poolt on ta dokumenteerinud peatamatut ökoloogilist protsessi, teiselt poolt jäädvustanud kummaliste loodusvormide kontrastiderohke lüürika. Läbi oma loomingu üritab Adams frustreerivas ja lootusetuna näivas olukorras leida ilu lihtsates ja väikestes detailides nagu enam kui saja-aastaste puude oksamustrid või suburbia masstoodetud elamute geomeetria. Tema fotod on jäägitult must-valged ning väikse- ja keskformaadilised. Üheks oluliseks aspektiks neis on seriaalsus: iga foto on kõnekam tänu fotole, mis asub tema kõrval nii näitusesaalis kui ka raamatus.
   Ameerika Lääs on olnud inspiratsiooniallikaks paljudele 20. sajandi tuntumatele fotokunsti klassikutele ja kriitiline lähenemine teemadele nagu linnastumine, urbanism, äärelinnad ja inimeste poolt loodusele tekitatud kahju on olnud fotograafide loomingus sama olulisel kohal nii viiskümmend aastat tagasi kui ka tänapäeval. Robert Adamsi lähenemine inimese ja teda ümbritseva keskkonna suhetele on poeetiline – seda rõhutab ka oma visiooni järjekindel väljendamine must-valgete fotode kaudu. Oma loominguga tahab Robert Adams peamiselt tõmmata tähelepanu meie priviligeeritusele elada kohas, kus me elame ning selle koha pidevale muutumisele tänu inimtegevusele. Näitus on Madridis avatud 18. maini.

Kohv ja ajalehed

Selle aasta Hasselbladi auhinna võitja on katalaani fotomanipulatsiooni meister Joan Fontcuberta. // Este año el ganador del premio Hasselblad es el fotógrafo catalán Joan Fontcuberta, el maestro de la manipulación de fotos. 

"...me gusta mucho empezar el día con un café con leche y el periódico, pues, con unas tijeras y un rotulador, no? Y voy subrayando cosas que me estimulan o que me dan otras ideas o que me sugieren o que me evocan posibilidades de trabajo y voy recortando y tengo como álbumes, no, archivos de recortes de cosas que pienso que algún día, pues, me servirán, o que inmediatamente, pues, disparan, no sé, propuestas de trabajo o de artículos o de proyectos visuales..."

Lühidalt: ei tasu alahinnata kohvi ja ajalehtede rolli inspiratsiooniallikatena.

Ingliskeelne intervjuu ja info siin.
Ja see on hästi huvitav konverents, kus Fontcuberta räägib oma töödest ja nende taga seisvatest ideedest. Hispaania keeles muidugi. 

MUSAC

Museo de Arte Contemporáneo de Castilla y León esitab hetkel väga huvitava ülevaate Hispaania feministliku kunsti kujunemisloost (Genealogías feministas en el arte español: 1960-2010.) Näitus on jaotatud feministlikku kunsti läbivate teemade järgi üheteistkümneks erinevaks osaks. Kõige enam torkasid esindatud kunstnikest silma Pilar Albarricín, Cristina Lucas ja Fina Miralles. Eksponeeritud on väga põnevad teosed. Kui võimalik, külastan kindlasti veel.

una ciudad nocturna

León tegutseb öösiti ja teda on väga raske pildile tabada.

Avastasin oma toast camera obscura.

Raja tn

La luz.

Natuke kodukootud maagiat.

El Mariachi

El Mariachi

    Oli päiksepaisteline juunikuu päev ja Mihkel otsustas töölt koju jalutades veidike jalgu puhata. Ta teadis, et teel Balti jaama on Nunne ja Suur-Kloostri täna nurgal viinapuuväätidega kaetud seina ees üks tool, mis on enamasti vaba, sest harilikult keegi ei märka Balti jaama ja vanalinna vahel kihutades seda natuke kõrvalist kohta. Õnneks oli tool ka seekord vaba. Mihkel istus sinna maha ja hakkas endale tubakat keerama. Ta harilikult ei suitsetanud, aga üks sõber oli talle hiljuti Inglismaalt kvaliteettubakat toonud ja ta otsustas seda kena suvist päeva selle proovimiseks ära kasutada. Ta keeras tubakat aeglaselt ja kohmakalt. Üleval Patkuli vaateplatvormil käis turismihooaeg täies hoos – inimesed lärmasid, sagisid ja pildistasid. Nad pildistasid vanalinna ja selle torne ning merd – kõike seda, mida Mihkel nägi iga päev töölt koju jalutades. Vanalinnas töötamine oli ühelt poolt privileeg, kuid samas oli vanalinn nagu mull, kus päris elu ja probleemide asemel võidutsesid fotokaamerate taha peitunud turistid, ülikallid söögikohad ja nänni müüvad suveniiripoed. 

 Mihkel oli just tubaka keeramisega valmis saanud ning hakkas tikke otsima. Ta oli need spetsiaalselt R-kioskist ostnud. Leidnud tikud oma vesti taskust, süütas ta lõpuks oma pläru ja hakkas mööduvaid inimesi jälgima. Nunne tänavat pidi liikus palju turiste, aga ka mõningaid kohalikke. Kohalikud tundis enamasti ära selle järgi, et nad ei vaadanud taevasse, ei kandnud fotokaameraid ja sageli ei olnud nii mugavalt riides kui matkamise jaoks valmistunud välismaalased. “Mida teeksid turistid Balti jaama turul?” mõtles Mihkel endamisi, nähes et suur grupp inglise keelt kõnelevaid noorukeid liigub Balti jaama poole. “Võib-olla sõidavad nad lihtsalt Pärnusse. Rannakuurortisse.” Peale inglasi tuli üks helerohelises kleidis naine, kelle ühtlane tikk-kontsade klõpsumine kajas juba kaugelt. Mihkel arutles endamisi, et see naine peab olema kohalik, sest selliste jalanõudega ei saaks turistikat teha. Järsku hakkas kuskilt kostma muusikat. Vanalinna poolt nurga tagant tulid välja kolm kitarride ja sombreerodega Mehhiko vanameest, kes hakkasid südantlõhestavalt laulma: “De colores, de colores, de colores se visten los campos en la primavera. De colores, de colores son los pajaritos que vienen de afuera. De colores, de colores es el arco iris que vemos lucir...”. Nad liikusid Schnelli tiigi poole ja naelutasid paigale iga turisti. Kõik tahtsid neist tuhandeid pilte saada. Inimesed naeratasid. Mured olid hetkeks maailmast kadunud.

Mihkel kustutas tubaka ja hakkas läbi Balti jaama tunneli kodu poole liikuma. Ta otsis oma taskutest välja kõik mündid, sest ta teadis, et tunnelis on üks väike vene poiss, kes seal pea iga päev trummipulkadega vastu plastikust pange põristab. Ühel päeval võib ju ka sellest poisist mariachi saada. 








---
Valminud koolitööna.

Mulle on alati olnud tähtis väljapääs merele. Linnad, kus ei ole väljapääsu mingi veekogu äärde, tunduvad ahistavad. Vesi – see on hingetõmbehetk, vabanemine kõigest sellest, mis materiaalne ja raske kanda. Läbi linnarägastiku otsin ka Tallinnas teed mere äärde. See ei ole siin lihtne. Ikka on kuskil ees mõni vana tehas, mõni tara, mõni getostunud piirkond, kuhu ei julge üksi minna päevasel ajal, rääkimata päikeseloojangu vaatlemisest õhtutundidel. Aga lõpuks kohale jõudes... 
Seda lihtsalt peab aeg-ajalt tegema.


---
Tõnu Õnnepalu saarest ja merest. 

Kosmoloogiline afäär*

* Nõnda kirjeldab Umberto Eco narratiivi. Viimasel ajal olen mõtisklenud selle peale, kuidas geniaalsed narratiivid on sageli ainult nurga taga. Ja vahel annavad väga kummalised asjad tõuke nende esiletulekuks. Ja vahel nad jäävadki sinna nurga taha – ei aita joovastus, deliirium ega miski muu.

Jaht. / The hunt.

Vahel pildistamine on tõesti nagu jaht.
Vaja on strateegiaid ja kannatlikkust.
Ja järjepidevust.

Talv. / Winter.

32.

talve algus.

und ei ole.

Toompealt on kõige parem aja kulgemist jälgida.