Otsustasin eile, et peaks olema reegel, et igasse uude linna kolides tuleks see kõigepealt risti ja rästi rattaga läbi sõita. Olen Tallinnas elanud juba päris mitu aastat, aga see, mis ma eile väikesel rattatripil nägin, oli minu jaoks 85% ulatuses täiesti uus ja tohutult muljeltavaldav. Tänu mitmele äraeksimisele ja vales suunas keeramisele nägin ma Tallinna elamuarhitektuur minu jaoks täiesti ootamatust küljest. ... Jah, iga uus linn tuleks esimese asjana jalgrattaga läbi sõita. Mitte autoga ega jala, vaid just nimelt jalgrattaga. Sest nii on kõige parem. Ja mul on siiralt hea meel, et Tallinn suudab selliseid üllatusi pakkuda.

mina ja Tallinn

Jaan

El pueblo azul

No estamos locos,
que sabemos lo que queremos.
Vive la vida
igual que si fuera un sueño,
pero que nunca termina
que se pierde con el tiempo.
Y buscaré.

La mañana de verano

suvine hommikusöök: šampus ja murelid

" i shall call her Bertha"
Pärnus oli külm, aga Tallinnas on veel külmem.

Peipsi praktika 2010

Mets

Mu lemmikpildid Metsast. Pildistatud Velvia 100 slaidifilmile. Paberile ilmutatud pildid on kõik täiesti ebareaalsete värvidega, skännitud film on natuke tavalisem. Vähemalt on skännitud piltidel rohkem rohelist. Aga allahinnatud tundmatu filmi ostmine tasus ennast seekord igaljuhul ära. Ja muidugi see jumalik suvenädal metsas. Oli hea.

Gaudi

Barcelona = Gaudi
Vähemalt oma dünaamilisuses, voolavuses, hõljuvuses, kõikehõlmavuses ja kohati ka absurdsuses.

Käisin Casa Batllós, mille sissepääs oli mõttetult kallis ja mis oli muidugi hästi turistikas. Kuulad seda saateteksti, mis vahepeal saadab sind poodi nänni ostma ja vahepeal käseb ekraanilt mingeid visuaale vaadata, ja mõtled, et sellel pole mingit pistmist ei Gaudi ega majaga... ja ei kuula enam saateteksti. Ainus asi, mis mulle seal muljet avaldas, oli Gaudi disainitud uksenupp. See oli väga mugav ja tundus hästi soe. Ja tollel hetkel ma kujutasin ette, et tõepoolest keegi võiks seal majas elada ja selle uksenupu abil uksi avada.

Casa Milasse ma enam ei tahtnud minna. Mitte et mulle ei meeldiks Gaudi stiil, vaid järjekord hoone ukse ees oli minu jaoks liiga pikk ja lärm oli väsitav. Võib-olla järgmine kord. Seekord tegin väljast pilti.


Sagrada Familia tornis käisin ka. Pildid on veel ilmutamata, aga see keerdtrepp, mis sealt alla tuli, ei lähe mul ilmselt kunagi silme eest. Ühel noormehel oli kõrgusekartus ja ta põhimõtteliselt roomas sealt alla. Ja tuul ulgus. Uskumatu, et midagi sellist lasti üldse ehitada.

Postcards from Italy

Aeg-ajalt mul kummitab see lugu. Eriti hull oli olukord siis, kui ma olin Barcelonas just ukulele ostnud ja seda linnapeal niisama enda lõbuks tinistanud. Siis ei lahkunud see Beiruti lugu mu peast vist isegi mitte öösel.